Tere.
Minul on selline mure,millega ma ilmselt enam üksi hakkama ei saa, kirjutan sellest siia,et otsustada, kas peaksin kuhugi pöörduma või kuidas edasi toimida mina enam ei oska.
Mul lapsel algas juba enne 2 aastaseks saamiseks selline periood, kus ta näiteks kadetseb oma assjadega, ei luba teistel mängida, või mis veel hullem nii kui võtab keegi mõne assja kätte,siis on vaja kohe tal sellega mängida ja läheb tirib käest ära, kui ei saa siis tuleb kas hirmus kisa või lööb teist last. Ta ei hammusta, aga ta lööb ja lükkab. Selleks ei ole isegi vaja,et keegi lastest talle midagi teeks. Täna käisime esimest päeva lasteaias, olin seal koos temaga, talle väga meeldis kohe tormas mängima ei mingid häbenemist ega võõrastamist ega midagi. 30 min läks mööda, siis ta lihtsalt lükkas tüdrukut kes tuli ja seisis ta juures ja vaatas kuidas ta mängib... siis läks ta kasvataja juurde kes pani kahe lapsega puslet kokku, lükkas kõik pusled laualt maha, siis hakkas panema ise kasvatajaga puslet ja kui keegi tuli juurde siis lükkas minema... siis ta tüdines sellest. Tõusis püsti ja läks lapse juurde kes mängis nukuvankriga, lihtsalt läks ja lükkas vankri ümber. Ja nii ta käis ja ainult kiusas teisi. Lõpuks ütlesin lapsele,et kui ta teisi kiusab ja haiget teeb,siis lähme koju ära, sellepeale ütles muidugi ka kasvataja,et kui käituda ei oska tuleb teil ära minna, see ei tekitanud mul väga head tunnet,niigi oli halb oma lapse käitumise pärast. Ta on üldse,et kui on teised lapsed juures v seltskonnas,siis ta peab kõik käest ära võtma lükkama jne. Ma olen nii väsinud sellest, kui ma mõtlen, et pean oma lapsega kuhugi minema ja tean, et seal on teised lapsed ka tekib mul stress, et mis seal toimuma hakkab. Ma olen üritanud oma lapsele seletada,et teisi ei tohi kiusata lükata ja assju ära võtta,et sõber peab olema,et koos mängite jne jne jne, aga see ei muuda mitte midagi, ma võin nagu seinaga rääkida.
Harjutate oma last lasteaiaga. Esimene päev ei läinud just nii nagu te oleksite soovinud. Olete mures, sest ka varasemalt on laps kippunud teisi lööma ja lükkama.
Arenguliselt on selline käitumine 2 aastasele lapsele üsna iseloomulik. Alles 4 eluaasta paiku suudab ta enne oma teo tegemist oma peas meelde jätta pildi rahulolematust vanemast. Varem ei oska ta oma tegude tagajärgi ette näha. Kaheaastasele tuleb alles siis meelde, kui tegi tehtud, et sama asja eest on ta juba riielda saanud. Kaheselt õpib laps maailma tundma. Ta on juba avastanud, et saab mõjutada keskkonda enda ümber ja nüüd tundub talle, ta saab mõjutada kõike. Kui see ebaõnnestub, siis reageerib tema aju olukorrale justkui oleks see katastroof. Selles vanuses laps kaitseb väga oma territooriumit ja õigust sellele. Ta on tõepoolest valmis lükkama või lööma või hammustama teist ilma tagajärgedele mõtlemata. Kui sellele lisandub veel stress uue keskkonna pärast, siis võib harjumuseks saanud käitumine võimenduda.
Antud olukorras ei tasuks pead kaotada, sest kui lapsega ikka ja jälle rääkida ja eelkõige teda kuulata, siis möödub ründav käitumine peagi. Laps peab saama tunde ja kogemuse, et teda mõistetakse ja ta saab teha end kuuldavaks ka läbi sõnade. Seega on käitumise korrigeerimisel kaks poolt. Kõigepealt olge võimalikult tihti täielikult lapse päralt, kuulake teda ilma kõrvalisi tegevusi tegemata. Aktsepteerige (peegeldage talle tagasi) tema mõtteid ja muresid ja rõõme isegi, kui need teile mõnikord ootamatud on. Lapsed on erinevad ja kõik ei kipu end esialgu eriti väljendama, kuid oma kohalolekuga ja silmsides olekuga õhutage teda siiski rääkima või andke lihtsalt teada, et olete olemas ja mõistate. Teisalt, kui laps teie nähes teist last ründab, siis lõpetage see tegevus kohe. Võtke käest kinni ja öelge kindlalt ja üheselt mõistetavalt ”Ei tohi” või “Ei tohi, teine saab haiget!”. On võimalik, et teie laps reageerib sellisele tema jaoks tekkinud stressisituatsioonile nutuga, sest tema maailm kukub hetkeks kokku. Nüüd on jällegi teie kord lapsele peegeldada tema tundeid ja teada anda, et te mõistate, et ta ehmus/ et ta tahtis ise mängida vms. ja et te ei saa lubada, et laps teist last lööb. Laps õpib ajapikku, et selleks, et oma soovi väljendada piisab sõnadest.
Kui laps on rahunenud, siis arutage koos, miks teise löömine ei ole ilus tegu, mida võis teine laps tunda jms. Niiviisi arendate lapse empaatiavõimet ja laps saab lisatööriista, kuidas teisi lapsi mõista ja kuidas nendega suhelda.
Lasteaiaõpetajatega soovitaksin rääkida ja neile teada anda, et olete probleemist teadlik ja tegelete sellega praegu. Ehk saaksite paluda, et ka nemad teie lapsega niiviisi käituksid. Usun, et lapse mittesobilik käitumine muutub peagi.
Soovitan teil lugeda ka Isabelle Filliozat raamatut “ Minu mõistus on otsas!” Seal on lihtsas keeles, lühidalt ja lausa pildimaterjaliga illustreeritult antud ülevaade levinumatest eelkooliealistel lastel ettetulevatest käitumisprobleemidest ja nende põhjustest.
