Tere
Minu 10-aastane poiss raiub, et ta ei taha koolis käia, et õppimine on igav ja mõttetu. See aasta on ta võtnud "lati alt" läbi jooksmise mentaliteedi. Toon näite. Mina: "Kas sul on õpitud?", "Jah". "Hästi, sööme ära ja siis ma kontrollin su õppimist". Kontrollimise käigus selgub, et osa asju pole päevikusse märgitud, tehtud on kodutöödest 1/3 ja seegi lohakalt. Ja kui hakkan küsima, et miks tegemata, siis tuleb kähku vastus, et ta ei osanud või ei märganud või et oli väsinud. Mitteoskamine ei tule taipamatusest, vaid et mõttega pole ülesande teksti loetud või olulised tekstid üldse lugemata. Kui ma juures olen ja kõik ära seletan ja nämmutan, siis teeb kodutöid suure vasturääkimisega, kuid teeb. Luuletusi õpime ka koos pähe, sest ta võiks süüdimatult kooli minna, saada 2 ja ütelda mulle "aga mul ei jäänud pähe, mis ma teha saan". Kogu tema suhtumine ümbritsevasse on selline leige. Kodutöödel end appi ei paku, alati peab sundima. Välja arvatud muidugi arvutimängud ja mängukonsool.
Lapseisa on "lühikese sütikuga" ja ei suuda sellist nämmutamist poisiga teha, sest ta võtab seda täiskasvanu narrimisena ja lolli mängimisena. Ta ägestub, karjub ja hakkab ähvardama rihmaga. Seega olen mina kogu kooli asja enda peale võtnud. Klassijuhatajaga suheldes tegi õpetaja etteheiteid poisi suhtumise osas õppetöösse ka klassis. Selgitas, et poiss tundi ei sega, aga ei pane tähele ja ei tööta kaasa, ei kirjuta koduseid töid üles.
Ma olen lapsega palju rääkinud, juba lasteaiast peale, et õppimine on lapsele nagu töö ja hinded nagu palk. Et saad targaks ja siis tead palju asju maailma asjadest, kuidas ilm seatud on ja tulevikus saad ametit valida ja ilmas on palju huvitavat jne jne.
Õhkkond kodus on halb, sest lapse isa on poisi peale pidevalt vihane ja karjub ta peale, mina lähen vahele, siis tekib üleüldine tüli. Mul puuduvad teadmised lapse motiveerimiseks või mõningase elujanu tõstmiseks. Tal puudub ambitsioon, auahnus, millegi saavitamise vajadus. Kuna poisil pole "isiklike töövõite", siis pole teda millegi eest kiita ja ta ei saa meilt positiivset tagasisidet. Kui on häid hindeid saanud, siis loomulikult ma rõõmustan koos temaga ja tal on hea meel. Samas ma seesmiselt tean, millise minu poolse panusega need tulevad.
Palun jagage minuga mõni testmoodi mõte, sest õhkkond on kodus halb. Peale tööd ei taha koju minnagi.
Teie poja jaoks on õppimine muutunud mõttetuks ja tüütuks tegevuseks, teid paneb muretsema tema motivatsioonipuudus ning lisaks olete väga häiritud kodusest pingelisest õhkkonnast, mille tingib teie abikaasa negatiivne hoiak lapsesse.
Kirjast ei selgu, kas teie lapsel on alati olnud õppimisega keerulised lood, või on see ikkagi konkreetselt selle sügise teema.
Kui lapse käitumine õppimise osas on muutunud, võib see olla signaaliks/märgiks, et tema elus on mingi tõsisem probleem, mure- mis ei lase tal õppimisele keskenduda. Saan aru, et ka õpetaja on esile toonud lapse suutmatuse keskenduda klassis õppetööle.
Kirjutate, et vaatamata vastuvaidlemisele, teeb teie poeg kodutööd korralikult ära vaid siis, kui õpite koos temaga. Loomulikult on see väsitav... Kui selline koosõppimine on praegusel hetkel ainus, mis töötab, tuleb seda siiski jätkata.
Muretsete, et lapsel ei ole eduelamusi,- kui aga kodutööd on tehtud, õpitust on aru saadud, küllap siis ka positiivsed hinded ja tulemused tulevad! Siin näen ma küll positiivset prognoosi poja õpimotivatsiooni kujunemisel.
Mind teeb väga murelikuks teie kirjeldus isa ja poja suhetest, õigemine nendevaheliste heade ja terveteb suhete puudumine. Kergesti ärrituv, vihane, oma pettumust kõvahäälselt karjudes väljendav lapsevanem riskib sellega, et hiljemalt paari aasta pärast (poja murdeikka jõudes) ei kuula ega aktsepteeri poeg oma isa enam mitte grammigi- sest kadunud on austus, usaldus ja lähedus. Karistused ja karistusega ähvardamine rikuvad suhted ja suurendavad vaid vastupanu. Hullem on aga kahju teie poja enesehinnangule ja minapildile, mis saavad tõsiselt kahjustada ning mis mõjutavad tema elu ja edaspidiseid valikuid.
Üks 10-aastane poiss vajab aga just oma isa. Mehekuju, mudelit, kelle sarnaseks kasvada, keda pidada positiivseks eeskujuks, mille poole püüelda. Parim, mida teie mees oma lapsele pakkuda saab,- on ühiselt koosveedetud aeg, mõnusad tegevused, südamest-südamesse meestejutud.
Kasuks tuleb, kui püüate oma last mõista, mitte hukka mõista. Nagu kirja algupoolel imetasin, võib lapse muutunud käitumine viidata tõsisele murele lapse elus. Et teda aidata, tuleb teil teda aktiivselt kuulata. Sõnastada kuuldu omapoolseid hinnanguid lisamata tagasi, kuulata taas lapse poolt öeldut jne. Niiviisi, piltlikult justkui sibulat koorides, jõuab laps tasapisi oma tõelise mure juurde.
Kuidas oma last aktiivselt kuulata, samuti end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanemlikke oskusi saab õppida Gordoni perekoolis, ehk lapsevanemate suhtlustreeningul, vaadake lähemalt algavate koolituste kohta: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Kui vajate põhjalikumat nõustamist, võtke ühendust pereterapeudiga. Infot spetsialistidest leiate: www. pereterapeudid.ee
