Minu poeg käib 2 klassis, õpib hästi. Mure selles, et ärritub koolis tunni ajal, kas sodib tõõ ära ja viskab maha ja lahkub tunnist. või istub laua all ja ei räägi midagi. Käib kooli psühholoogi juures. me pole sealt veel abi saanud ja nii juba kõik päevad.
kodus rahulik hea laps. Ärritub väikeste asjade peale. Vahepeal kui ta sõna ei kuulanud ja mamitu korda ütlema pidin siis tõstsin häält aga nüüd enam mitte, räägime kodus ikka rahulikult. Üks päev tuli koju ja halb tuju, istus oma tuppa toolile ja oli mitu tundi vait, üritasin rääkida aga ei. Nüüd on vaikselt rääkima hakanud, et keegi ikka on kiusanud või keegi klassist midagi õelnudmis on teda ärritanud. Septembris selliseid muresid polnud, Peale kooli käidi külas kellegil või siis üle tee raamatukogus arvutis. Ma olen alati öelnud et kui tahad peale kooli kuskile minna siis palun helista emale, aga ei helistatud, pandi mu kõned ära või lülitati bobiil üldse välja. Kodus ikka pahandasin ja rääkisime isaga et nii ei tohi, et vanemad muretsevad. Järsku peale seda hakkas peale kooli koju tulema, sellest ajast siis need probleemid tunnis. Ja nüüd ütleb et tal pole sõpru. Kuigi ta ise on suhtleja ja ennem sõbrad käisid külas .
Miks laps ärritub tunnis iga päev`? käime ka nüüd psühholoogi juures aga see 1 kord kuus. Kust abi saada või peab kooli vahetama?
Olete märganud, et poja käitumine on viimasel ajal oluliselt muutunud, ta on kergesti ärrituv, pole enam nii seltsiv kui varem, ta on kaotanud sõbrad ja vahel on väga kinnine. See kõik on pannud teid muretsema koolis toimuva pärast, seda enam, et ainuke vihje probleemi kohta viitab kiusamisele.
Vaatamata sellele, et olete kirjeldanud oma tähelepanekuid, oleks siiski vaid selle info põhjal põhjendamatu midagi täpsemalt oletada probleemi olemuse kohta. Poiss viitab ise selgelt vaid kellegi poolt öeldule – seda teemat saakski edasi uurida. Teie saategi oma poega aidata nii, et võtate neid väheseid märke tõsiselt ja püüate selle poole, et poeg saaks end teile avada. Nii nagu juba oletegi teinud, jäädes ise rahulikuks, olles hea kuulaja (vajadusel lugege veel meie suhtlemisoskuste KKK – aktiivse kuulamise osa), vältige hinnanguid ja oma tõlgendusi, pahandamisi ja etteheiteid. Poeg vajab praegu eelkõige mõistmist ja turvatunnet, et ta saaks oma murest kellelegi rääkida.
Teie kirja lugedes saan aru, et poja muutunud käitumine tunnis annab põhjust ka talle märkuste tegemiseks, riidlemisteks, ta saab pahandada ja see teeb tema enesetunde veelgi raskemaks. Kuigi tunnis oma töö ärasodimine, tunnist lahkumine või laua all istumine ei ole just kohased, tuleks seda siiski võtta kui tema toimetulekuviisi halva enesetundega, pingetega, mida ta kogeb, mitte kui tahtlikku heade käitumistavade rikkumist. Lihtsalt keelamine ja temaga pahandamine (kui ta seda kogeb) ei aita, kui probleem jääb alles.
Teie võimalus ongi mitte niivõrd arvustada neid käitumisi, kuivõrd aidata poega väljendada seda, mis teda vaevab. Samuti oleks hea teada, mille poolest oli pojale oluline peale kooli käia raamatukogus või kellegi pool külas, kuidas ta end tunneb koolis, tunnis, klassikaaslasega, sõpradega jne. Arutlege pojaga koos, mida saaks teha, kui keegi ütleb halvasti, kui ta on sõpradega tülli läinud jne. Julgustage teda sõpradega suhtlema, uusi kaaslasi leidma, kutsuge neid ise külla jne. Kuid ikka nii, et poiss ise osaleks ja tunnetaks, et tema saab kaasa rääkida, et need lahendused talle sobiksid.
Kõige olulisem ongi poisile see, et ta saaks rääkida, et ta ei oleks oma muredega üksi ja ei peaks kartma karistusi (oma ärritusest tuleneva sobimatu käitumise pärast) ja pahandamisi. Ta vajab eelkõige usku, et probleemid on lahendatavad ja tema enesetunne mõistetud.
Koolivahetus võib olla lahendus, kui teised võimalused ei ole andnud soovitud tulemusi. Enne aga on kindlasti oluline selgitada välja probleemi olemus ja alles siis kaaluda erinevaid variante lahendamiseks. Igal juhul on aga tähtis sekkuda, kui laps tunneb end koolis halvasti ja on põhjus oletada kiusamisi. Kui tegemist on veel üksikjuhtumiga, kellegi halvasti ütlemisega, siis on parim, kui poiss kogeb suhteprobleemiga toimetulekut. Koolivahetus ei võimalda kogeda hakkamasaamist ja halvimal juhul võib uues kohas korduda sarnased probleemid.
Hea, et teil on võimalus käia psühholoogi juures. Isegi, kui praegu pole veel sellest palju abi olnud, siis võib ju olla, et usaldussuhte kujunemisel muutub ka kasutegur ilmsemaks – see võtab lihtsalt aega. Veel on teie võimalus arutada õpetajaga, mida tema on märganud, millised on poja suhtes klassikaaslastega, kuidas on seni reageeritud, kui keegi halvasti ütleb ja mida edasi võiks teha. Arutlege ka psühholoogiga oma tähelepanekuid, oletusi, jätkuvalt murettekitavaid käitumisi ja ka seda, kui näib, et kord kuus võib olla ebapiisav kui probleem näib süvenevat ja segab lapse igapäevast võimet pingetega toime tulla ja õpingutele keskenduda.
