Meie tüdruk läks septembris 2,2 aastasena lasteaeda. Tegemist on väikese erirühmaga kus 12 lapsega tegeleb 3-4 täiskasvanut (õpetaja, tugiisik, õpetaja abi ja eripedagoog). Esimesed päevad, kui ma lapsega koos olin oli küll ebakindlust märgata, aga ei midagi hullu. Esimest korda teda 40 minutiks üksi rühma jättes oli kisa väga hull. Siis tuli esimene haigus, nädal lasteaias ja järgmine haigus. Viimane paus oli kaks nädalat. Vaatasime kodus videot, rääkisime lasteaiast, loeb ise naerdes suure rõõmuga tädide ja laste nimesid ja tahab minna, aga vat hommikul on jälle metsik kisa. Ta on lasteaias olnud alati kuni lõunauinakuni, siis läheb koju, ise oleme positiivselt meelestatud, tädid on väga väga sõbralikud ja toetavad. Eile pärast kojutulekut olid lapsel silmad paistes, vaatas ainiti ühte punkti, keeldus issile tere ütlemast ja sülle minemast. ärkas lõunaunest kolm korda nutuga üles, istus suurema osa ajast süles. Õhtuks saime korda, mängisime koos ja laps oli rõõmus. Õhtul seletas voodis, et tal on paha olla ja solvunud on ja emme sülle tahab. Hommik algas jälle klammerdumisega ja erineva suurusega nutuhoogudega mille vahel ta kordas ei taha lasteaeda, ei taha lasteaeda. Jäi koju. Ehk oli otsus vale, aga mäletades ise 35 aasta tagust ängistust, kui mind lasteaeda jäeti ja ema tööle läks otsustasin nii. Mul ei olnud probleeme lapse lasteaeda viimisega, aga nähes kui suured on muutused tema käitumises on need tekkinud. Küsimus on selles kus maale tohib "lasteaeda harjutamisega" minna ilma, et lapse psüühika kannatada saaks.
Harjutama peaks ikka tasapisi ja kui on seesugune äge reaktsioon, nagu te kirjeldate, siis võiks võimalusel teha väikse vahe rahunemiseks (2-3-4 nädalat) ja siis uuesti harjutamisega alustada. Selles vanuses laps ei ole veel arenguliselt valmis kollektiivi minema, tema loomulik kollektiiv on perekond. Samuti on laps sel arengujärgul küllalt kinni emas, ta vajab ema ligidust, kes on tema turvasadam. Emasse klammerduv laps vajab palju ema toetust ja lähedust (lapsed on oma klammerdumises ka erinevad, mõni teeb seda vähem, teine rohkem), ei maksa karta, et sellest lapsest tuleb siis eluaegne memmekas. Laps ei saa enne emast eralduda, kui tal on piisav varu turvalisust. Kui me ta eemale tõukame, jääb ta turvalisusest ilma ja tema eraldumine võtab lihtsalt veel rohkem aega. Ka teie rahulikkus ja kannatlikkus ja ka positiivsus on olulised. Kui teil endal on lasteaiast halvad mälestused, siis ilmselt olete ka ärevam oma lapse harjutamisega.
Nii et kui vähegi võimalik, siis harjutage aeglaselt, lapse tempot arvestades, püüdke olla mõistev ja positiivne. Iga laps on erinev, ei maksa endale lisastressi teha sellest, et teised lapsed on ju harjunud ja ei tee sellist kisa. Teie laps on teie laps, ta on ainukordne, kuulake otsuseid tehes kindlasti oma emasüdant.
