Tere! Mul on kaks poega- 4a 6k ning 2a 8k. Mure hammustamisega on just väiksemal.
Väiksem läks aeda augusti lõpus, kui ta oli kohe-kohe saamas kahe aastaseks. Ise hakkasin tööl käima augusti alguses ja sel ajal oli lastele hoidja leitud. Kohanemine lasteaias läks väga hästi, kuna talle oli maja tuttav ja samas rühmaruumis oli ta kevadel koos vennaga käinud kaks nädalat. Temast oldi vaimustuses, kui väga rõõmsameelsest ja nupukast poisist ja ka kõneles ta juba siis päris hästi, lausetega. Vanemat venda ei oleks ma pannud nii noorelt aeda, aga väiksem tundus väga sotsiaalne ja arvasin, et tema tuleb seal toime.
Minu jaoks oli suur muutus tööle minek, esiteks olin 4,5 aastat olnud kodune ja teiseks täiesti uus töö, mida varem polnud teinud. Olin väga pinges, laste isa töötab nädala sees teises linnas, pidin kõigega ise hakkama saama.
Täpselt ei mäletagi, millal hakkasid probleemid aias tekkima, kas kahe või kolme kuu pärast. Ta hakkas teisi tõukama, nügima, ka hammustama, hiljem lisandusid trots ja pahameel kõige üle, olin ka ise närviline, tundsin, et ei oska midagi peale hakata. Ka kodus ta vennaga kraakles väga palju, miski ei sobinud talle, iga asja pärast hakkas kisama. Lugesin erinevaid raamatuid, saamaks ideid, kuidas päev üle elada. Samas läks mul närv tihti mustaks ning kisasin ja karjusin laste peale, olen neid ka löönud. Tahtsin kõigest loobuda ja lihtsalt ära minna.
Hoidjat laste haiguste ajaks otsisin tikutulega taga, lõpuks leidsin. Üks lapsevanem teatas juhatajale, et selline hammustav laps ei tohiks rühmas käia. Jõulueelsel koosolekul puudutati ka hammustamise teemat, lapsi, kes hammustavad pidi olema 2-3, arvatavat rünnakut minu suunas siiski ei tulnud.
Peale jõulupuhkust oli ta natukene taltunud ja rahulikum. Jaanuaris olid lapsed terve kuu terved ja käisid lasteaias. Rõõmustasin, et haigusi ei olnud, aga pikad päevad väsitasid ja hammustamine algas jälle ja iga päev sain kuulda tema "vägitegudest". Teadlikult tegin neile puhkepäevi. Olen ka nö viimases hädas vitsa kasutanud, kuid selle peale hakkas ta hüsteeriliselt nutma ja sain aru, et ta vajab abi ja vits oli nagu viimase turvatunde äravõtmine.
Kuid siis sain ma paariks päevaks hoidja, kes oli väga rahulik, vaikse häälega ning mu silmad avanesid. Just nii ma peangi olema-kannatlik, rahulik, vaikse häälega, oma soovides kindel. Ma olen nende ainuke ema ja pean neid suunama õigele rajale. Kartlikult küsisin igal õhtul õpetajalt, kuidas päev läks ja hea tulemus oli näiteks ainult üks löömine. Hakkasin lapse juures magamas käima ja tema tuli tihti minu voodisse magama. Maikuus said nad oma isaga kaks nädalat kodus olla ja peale seda tuli hea tagasiside lapse käitumisele. Kuid täna juhtus hammustamine hetkel, kui me, lapsevanemad olime seal samas ruumis laste kõrval. Keegi ei näinud hammustamist, kuid nägime augukeste rivi käel. Tüli oli ilmselt põrandavaibas, mis pidi minu lapse meelest olema sirgelt, aga teise meelest alumine pool peal. Tean kui vihaseks võib mu laps saada, kui ta oma õigust taga ajab. Mu laps vabandas teise lapse ees, puhus peale, aga samal ajal ka irvitas, mis on temale omane. Teine ema ootas midagi rohkemat ilmselt ja süüdistas mind, et ma oma last ei karistanud ja siis me sõnelesime.
Ta soovitas psühholoogi juurde pöörduda oma lapsega.
Tänan, et sain oma suure mure ära rääkida. Pisiasju on veel, mis lapse käitumist mõjutavad. Aga küsimus on, kas ma peaksin pöörduma psühholoogi juurde või on see ealine käitumine, mis õigel suunamisel üle läheb.
Teil on 2 poega, kellest suurem mure hetkel on väiksemaga. Laps kipub hammustama ja küsite, kas peaksite pöörduma psühholoogi poole.
Te kirjeldate põhjalikult, mis parasjagu teie pojaga toimub. On väga rõõmustav, et te olete mõtisklenud lapse käitumise põhjuste üle ja näinud seal selgeid põhjus- tagajärg seoseid iseenda stressiga ja ka lapse stressiga seonduvalt. Usun, et olete õigel teel.
Kirjeldate, kuidas rahulik ja vaikse häälega hoidja mõjus lapsele hästi. Tõepoolest, nii see ongi. Eks hammustamine ole stressi tundemärk. Kõikidel inimestel, olenemata vanusest, tekib negatiivseid tundeid, kui maailm meie ümber ei toimi nii nagu me tahaksime. See on normaalne nähtus. Täiskasvanuna oleme ise vastutavad oma stressi äratundmise ja sellega toimetulemise eest. Mõnikord õnnestunumalt, mõnikord vähemõnnestunumalt seda me ka suudame ja kui ei suuda, siis küsime abi. Lapsel aga sellised oskused puuduvad. Ta kasutab stressiga toimetulekuks vahendeid ja käitumisi, mis on talle kättesaadavad. Laste maailm on üldse natuke teistsugune. Tihti on ka sõnadel nende jaoks teistsugused tähendused kui täiskasvanutel. Seepärast selles vanuses lihtsalt sõnadega selgitamine ei ole piisav. Ainus asi, mis on kindel, on lapsele n.ö. mudeli näitamine, eeskujuks olemine. Kui laps näeb, et vanem ise on rahulik ja suudab oma tunnetega toime tulla ja isegi teise inimese tundeid konteinerdada, siis ajapikku hakkab ka laps sarnaselt käituma. Kui hammustamine on olnud mõnda aega harjumuseks ja abipalveks, siis võib arvata, et läheb natuke aega, kui sellest päriselt lahti saada. See on omamoodi automaatne käitumine. Võiksite proovida lapsega teha kokkuleppe, et kui ta saab kellegi peale pahaseks või lihtsalt tuleb paha tuju, siis ta ütleb seda teile või läheb ja lööb oma "paha tuju patja", kui teid parasjagu käepärast ei ole. Oluline on siinkohal, et pele seda, kui laps on öelnud, et talle midagi ei meeldi või kui ta on löönud oma "paha tuju patja", siis sellele järgneks ka lapse kuulamine. Näiteks: “Sul on paha tuju?” Laps:” Jah!” Teie: “Ah nii!?”, Laps:”Kaspar on paha!”, Teie:”Kaspar on paha!?”, Laps:”Jah, ta on rumal!”, Teie:”Sulle tundub, et Kaspar on rumal!?”, Laps: “ Kaspar ei andnud mulle oma autot!”, Teie:”Sa oleksid ise tahtnud tema autoga mängida!?” jne. Te ei õpeta ega mõista hukka ega küsi ka otseseid küsimusi. Te pigem õhutate teda rääkima niiviisi, et laps ise on teejuhiks, kuhu suunas jutuga liikuda. Niiviisi saab laps oma halvad tunded ise maha laadida. Ta ei pea käituma teiste vastu agressiivselt. On üsna tõenäoline, et sellise vestluse lõpuks jõuab laps ise ka päris ok lahenduseni. Kõige olulisem on aga siinkohal see, et laps tajub, et ta on oluline ja et tema tunded on teisele inimesele mõistetavad ja need ei ole hukkamõistetud. Võib olla saaks ka lasteaia õpetajaga teha kokkuleppeid, et samasugust lähenemist saaks kasutada ka lasteaias.
Kindlasti soovitaksin teil mõelda ka iseenda stressi leevendamise peale. Vastasel korrael ei ole teil lihtsalt jõudu oma poegade ikka ja alati ettetulevaid stressimomente konteinerdada, neid kuulata ja nende käitumist seeläbi korrigeerida. Selles osas võiks iga lapsevanem natuke isegi egoistlik olla, ikka kõigepealt iseenda stressitaseme leevendamine ja siis alles ülejäänud maailm.
Näite oma laste kasvatamisse üsna teadlikult suhtuvat. Seega ei ole vast otsest vajadust psühholoogi külastada. Kui te siiski tunnete, et psühholoogi juurde minekust oleks teile endale kasu, näiteks saaksite iseenda stressiga tegeleda või saaksite näiteks kinnitust, et teete lastega suures plaanis kõik õigesti, siis miks mitte. Kuigi lapse rühmakaaslase ema soovitas psühholoogi sõneluse ajal ja olles ise oma last kaitsmas, ei maksaks psühholoogi juurde minekut võtta kui karistust või kui tagajärge, pigem ikka kui privileegi ja endale toetuse ja kindluse tekitamist.
