Käin oma lapsega samas lasteaias tööl, kuid iga kord, kui ta mind näeb, hakkab ta nutma. Kuidas lapsele seletada, et ma ei saa temaga kogu aeg koos olla, et pean tööd tegema?
Lapsele võib tõepoolest olla raske taluda, et näeb teid lasteaias ja ei saagi teiega koos olla ja seejuures leppida, et olete teiste lastega ja teete toredaid asju samal ajal, kui tema tunneb teist puudust. Teda ilmselt ei lohuta see, et see on teie töö, sest ta ju ikka igatseb teiega olla ja on kurb. Isegi kui ta oma vanuse tõttu hakkab aru saama, mida sisuliselt tähendab tööl olemine, ei ole tal ikkagi kerge mõista, miks ta ei saa käituda teid nähes nagu kodus. See on nagu rollikonflikt, mis võib ka teile endale rakse olla, kuid kindlasti arusaamatu olukord lapsele.
Ilmselt oletegi rääkinud ka seda, mida see tähendab, et olete tööl. Kujutan seda ette umbes nii, et teie olete õpetaja nagu tema rühmaski on üks tädi õpetaja ja see tähendab, et peate oleme selle rühma lastega ühes ruumis, käima õues, sööma, mängima jne koos nendega kuni nad oma koju lähevad. Ka tema rühma õpetajal on kodus lapsed ja nemad käivad lasteaias ja koolis, kus on õpetajad ja siis lähevad nad koju on seal emmed. Võib-olla aitab koguni mõni mänguline olukord, mida koos läbi teha, nt nukkudega, karudega jt. Samuti võib jutustada lugusid, mis on sarnase sisuga jne.
Lisaks selgitamistele on kindlasti väga oluline ka see kuidas iga kord reageerite, kui lapsega kohute ja tema nutuga võitleb või õhtuti, kui päev möödas on. Lapse toimetulekut kergendab see, kui annate talle teada, et mõistate, et ta on vahel õnnetu. Nendes olukordades on hea kasutada aktiivset kuulamist, tunnete peegeldamist, mis tähendab, et võimaldate tal väljendada seda, mida ta tunneb. Kui lasteaias vähegi võimalik, võtke hetk aega ja peegeldage temas toimuvat. Näiteks nii: ma saan aru, et tahaksid olla minuga koos, sa oled kurb, et pead minema ilma minuta oma rühma; sulle ei meeldi, et olen hoopis teiste lastega koos jne. olenevalt sellest, kuidas lapses toimuvast aru saate.
Muidugi, ei saa te olukorda muuta, kuid esmatähtis on lapsele just see, et ta võib tunda oma tundeid ja keegi ei püüa talle selgeks teha, et ta ei tohi olla kurb ja teie järele igatseda või et temaga on midagi valesti, kui tal on raske.
Lapse tunnete peegeldamine võib olla talle veidigi kergenduseks. Teadmata, kas see üldse kõne alla tuleb,, läheb mõte võimalusele leppida kokku nii, et te kord-paar päevas, nt konkreetsel ajal, lähete teda vaatama tema rühma või et ta võib tulla mõneks ajaks teie rühma ja jälle piiratud ajaks. Kui see peaks aitama tal kohaneda ja olla kergenduseks, siis miks mitte? Kui midagi lubada, siis on muidugi ka oht, et ta hakkab seda nõudma, kuid võib ju olla ka nii, et keelatu tundub eriti igatsetav ja takistuse tõttu raske taluda. Kui seda kindlate kokkulepete järgi teha, siis võib selle järgi ka vajadus mõne aja pärast väheneda, sest kohanemisraskus on ju ikka alguses eriti tuntav ja just siis vajavad lapsed kindlustunnet ja võimalust sagedasemaks kontaktiks.
