Tere, minu 8aastane tüdruk, kes sügisel läks 1klassi ei ole nõus jääma oma toas magama. See hakkas pihta kooli algusega, arvasin, et see on kooliga harjumise aeg, aga asi ei lähe paremaks. Õhtul kell 9.30 läheb voodisse-loen talle, silitan, kallistan ja lepime kokku, et nüüd on uneaeg ja lahkun toast, et panna magama pere teised lapsed ja luban, et kui kõik magavad lähen käin tema toast veel läbi. U. 30 minuti pärast on ta täitsa endast väljas, et kus emme on, miks ta ei tule ja temal und ei tule ja on hirm(ta ei tea mille ees),palun, et ta loeks siis raamatut kuni uni tuleb (ta on ise niiiiii väsinud ja võitleb une vastu-vahepeal tukastab 5ks minutiks ja siis uuesti nutma, et und ei tule. Emme/issi voodis tuleks kohe uni, aga sinna ma teda ei luba.üritan rahulikuks jääda, aga ... U. 11.30 siis uinub lõpuks nutuga. Hommikul on nägu naerul ja päeval ka kõik hästi. Koolis on ka kohe üli tubli. Aga õhtul kõik kordub. Kas ma peaks taga mõne psühholoogi poole pöörduma, või ootama, et aeg parandab. Vastust ootama jäädes ja tänades,
Panite tähele, et magamaminekul üksi jäämine muutus tüdrukule raskeks samal ajal, kui ta kooli läks. Olete püüdnud teha voodisse mineku kindlate rituaalidega meeldivaks ja rahustavaks, kuid millegi pärast näib nagu kardaks ta magama jääda. Võib ju olla, et tal on hirm, et midagi juhtub, kui ta uinub või et jääb millestki olulisest ilma. Kas on ta näinud hirmutavaid unenägusid või kardab, et te ei tule tagasi või et tulete ja ta ei näe seda, kui magab. Üks võimalus on püüda sellest temaga rääkida. Julgustage teda väljendama, mida ta kujutleb ja tunneb, kui lähete toast ära, kui ta on üksi ja ootab teid tagasi. Kasutage kindlasti aktiivset kuulamist, laske tal lihtsalt rääkida ja vältige kuuldu arvustamist. Piisab sellest, kui mõistate teda. Enamasti on nii, et selgitused, et hirm on asjatu, ei pruugi toimida. Pigem aktsepteerige, et tema jaoks on nii nagu ta räägib, see mida tunneb ja mõtleb. Vahel toimib just see, et laps kogeb, et on nö lubatud karta üksi jääda. Alles siis võib teil kahepeale tulla mõtteid, mis teeb talle uneootamise kergemaks.
Võib ju ka olla, et ta ei oskagi seletada, mis temaga toimub, kuid ikkagi on midagi, mis teda muretsema paneb. Näiteks tasub mõelda selle peale, kas peres on veel olnud muutusi, kas on midagi, mis on seotud hoopis teiste pereliikmetega. Vahel muutuvad lapsed ärevaks kui tajuvad teiste lähedastega toimuvat - kas kellelgi teisel on muresid või on pingeid suhetes.
Jätkake kindlaid rituaale ja ka seda, et päeval toimuv ei oleks lapsele murettekitav. Tähtis on seegi, et laps saaks teiega kahekesi olemisi ja tähelepanu ka muul ajal piisavalt. Näiteks võib ju olla, et päeval tundub talle, et peab teid teiste lastega jagama või kui tema on koolis, siis jääb millestki olulisest ilma.
Kui laps on üldiselt rõõmus, toimekas, pole mingeid teisi märke, mis viitaks probleemidele, siis jääb tõesti loota, et raskused mööduvad, seda enam, kui tüdruk tunnetab, et kõik toimib nagu tavaliselt ja kellegi pärast ei ole vaja muretseda.
Kui aga teile näib, et lapse hirmud ei möödu või koguni suurenevad, või on veel midagi, mis viitab lapse arusaamatule ärevusele, siis võib ju olla abi ka spetsialisti poole pöördumisest, et koos arutada, kuidas last aidata.
