Tere,
Meil on kaks last.Esimene laps on poiss,kes saab järgmisel kuul kolme aastaseks.Teine laps on tüdruk,kes sai just 1,6 aastaseks.Meie poeg alusastas lasteaia teed sügisest,nüüdseks on käinud vahelduva eduga pool aastat.Pisikesest saati on ta olnud võõraste suhtes väga kartlik.Isegi issiga ei leppinud kui ta oli pisike.Nüüdseks on asi paranenud ja issiga lepib väga hästi.Kui me lasteaias hakkasime käima siis alustasime väga rahulikult!Käisin temaga koos kuskil kuu aega.Nüüdseks on lugu niisugune,et me viime ta lasteaeda ta läheb ikka vastumeelselt aga ei nuta.Ütleb et ta on tubli poiss ja saab hakkama.Probleem seisneb selles,et õpetaja ütleb,et kui ta sinna jääb siis ta kõnnib ainult temal "sabas"teistega ei suhtle,hommikuti ei söö ei kodus ega ka lasteaias.Isegi lõunal lasteaias ei söö, vaid ootab kuni ta jõuab koju ja siis sööb.Lõunaunne ei ole isegi proovinud teda jätta kuna ta ju ei söö.Õpetaja räägib,et ta on üli hästi arenenud,räägib selgelt ja on väga nutikas.Aga kui ta seal on siis ta võitleb iseendaga ja püüab kogu hingest oma hirmudest üle saada.Juskui piinleb seal.Kui õpetaja läheb tualetti siis ta läheb temaga isegi sinna kaasa.Kardab nii hirmsat moodi.Aga ta on väiksest peale kartnud,et emme äkki kaob ära jne.Kuigi nüüdseks on see kõvasti paranenud turvalistes kohtades kus ta on ennem käinud.Kodus me tegeleme temaga koguaeg.Me ei ole teda kunagi kuskile jätnud üksi ega muul moel kuidagi teda hirmutanud või midagi.Tal on igati turvaline ja tegude rohke lapsepõlv siiani olnud.Arvestame tema tunnete ja vajadustega alati.Küsimus on selles,et õpetaja arvab et temaga tuleks psühholoogi poole pöörduda kuna temal on ka juba lapsest kahju jne.Muidugi ma leian,et see ei olegi normaalne,et ta ei harju ega harju aga mida teha?Kas peaksime tõesti ta ära võtma lasteaiast või ikka jõuga edasi proovima ja mitte alla andma?Ma ei tea mis see õige lahendus on!Mul on lapsest kahju otseloomulikult aga kui ta kodus päevast päeva on siis tal hakkab jällegi väga igav.Kardan ka seda et kui ma teda kodus hoian siis ta ei sotsialiseerugi teistega.Ta ei loo absoluutselt teistega kontakti ainult siis üritab luua kui mina olen seal kõrval.Aga kodus näiteks suurte poistega kes on sugulased ja naabrid vanuses 4-7 saab ta väga hästi läbi.Mingeid suhtlemis raskusi ei ole ega probleeme.Aga võõrastega absoluutselt ei suhtle.See ka veel,et tavaliselt nädalas käib neli päeva(alati kolmapäev on vaba) ja siis kaks nädalat haige.Ja õpetaja arvab et ta on väga nõrga närvisüsteemiga laps.Ma ei tea enam mida teha.Kodus ma annan endast kõik et lastega tegeleda korda mööda issiga.Nädalavahetusel käime koos ujumas jne.Mis oleks õige kas ma tõesti peaks kuskilt abi otsima või peaksin ta lihtsalt lasteaiast ära võtma?Kas see kui ma ta ära täiesti võtan ei mõju kuidagi ka halvasti et ta ei harjugi siis kunagi teistega(uutes olukordadesnagu kool jne.Väga murelik ema!Suur aitäh vastuse ja abi eest!
Kirjutate seoses murega oma kohe kolmeseks saava poja osas, kes on oma olemuselt nutikas ja arenenud, teisalt aga tundlik, raskesti uute olukordade ja inimestega kohanev.
Olete dilemma ees, kas jätkata lapse lasteaias käimist, kus ta käib kui sunnitööl, kannatades ja õnnetu olles, teiste lastega suhtlemata, tundes nälga.
Nälja metafoor võibki kirjeldada teie väikemehe olukorda, seda mida ta tegelikult vajab - turvalisust, lähedustunnet ja emotsionaalset sidet endale olulis(t)e täiskasvanu(te)ga, baasiliselt emaga, kasvades üha enam ka isa ja sealt edasi on ta valmis suhtlema ka teiste täiskasvanud inimestega väljastpool kodu. Praegu klammerdub ta rühmas kasvataja külge, kes on ainus turvatunnet pakkuv täiskasvanu.
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga.
Kohanemine on suur väljakutse ja stressor lapse elus,mida võivad ilmestada igasugused kummalised ja tavapärasest erinevad käitumised. Keeldumine igasugusest söögist võib olla kohanemisreaktsioon ja kui lasteaia keskkond- lapsed, kasvatajad, nõudmised, tegelused, rutiinid lapsele tuttavaks saavad, võib taoline käitumine taanduda.
Mida teevad kasvatajad, et last toetada ja valutult rühma eluga harjutada? Kuidas on teie enda emotsionaalne seisund ja enesetunne seoses lapse 2,5 aastaselt aeda panemisega. Kui laps tajub vanem kahtlusi, ärevust, kanduvad need emotsioonid ka talle üle.
Kui on võimalus last rohkem kodus hoida, võite proovida seda teha rohkem kui ühel päeval nädalas.
Kui laps lasteaias igapäevaselt ikka lausa näljastreigi korraldab ja sööb alles koju jõudes,- võib see olla ka väga jõuline sõnum lapselt vanematele oma tegeliku vajaduse- olla preagu enam koos lähedastega, eelkõige emaga ja kodus- kohta.
Loomulikult võite kujunenud situatsiooni arutada lapsepsühholoogiga, et saada kindlust edasise käitumise ja tehtavate sammude osas,- mis võiks ja peaks olema kantud ikkagi eelkõige lapse heaolust lähtudes. Lõplik otsus jääb ikkagi teie teha, kes te olete tegelikult oma lapse ekspert, tundes teda kõigist paremini ja kauem.
