Mul on esmapilgul natuke naljakana tunduv mure, mis siiski on minu jaoks probleem, mille lahendamisega ei oska kuskilt peale hakata.
Nimelt väiksem poeg (3,5-a) harrastab öösel sellist magamist: jääb kenasti magama oma tuppa oma voodisse, soovib, et ma oleksin ta juures, mida ma ka teen, sest uni tuleb tal tavaliselt kiiresti. Magab öölambiga. Öösel umbes 2 ja 5 vahel tuleb voodist välja, tuleb meie magamistoa uksele, kutsub mind seni, kui tema juurde tulen (tuppa ta ise ei taha tulla, kuna meie tuba on kottpime) ja siis läheb tema suurde tuppa diivani peale ning enamasti magab seal norinal edasi. Kui päris kohe uni ei tule, siis kontrollib, et ma oleksin ikka tema juures ning tundub mulle, et ta teeb seda ka hiljem. Sest olen mitut asja juba proovinud: jätnud ta sinna magama, ise läinud oma voodisse - siis ta tuleb tunni või paari pärast uuesti mu juurde ning ei jäta enne, kui tulen ka suurde tuppa. Olen viinud teda oma voodisse tagasi - sealt tuleb ta samuti mõne tunni möödudes välja. Oleme õhtul sellest rääkinud, et kõik magavad oma voodis: venna oma voodis, emme ja issi omas, ei midagi. Ise ütleb, et talle meeldib diivanil magada. Öösel küll hädaldan, et ma tahan ka oma voodisse, kuid ega see teda väga ei morjenda - enamasti lõpeb see nii, et magame mõlemad diivanil - tema ühel ja mina teisel. Sest siis saan mina ka magada.
Kuidas ma saaksin seda käitumist suunata soovitud suunas, et ta ikkagi kogu öö magaks omas voodis? Kuna see on üsna väsitav - mul ei tule ju uni nii kiiresti enamasti, kui tal ning eks ka mugavus diivanil magades natuke jäta soovida - ning ka külalisi on keeruline majutada, kui üks ringikõndiv väikemees öösel diivanile ennast magama sätib... Ja tahaks ise ikka oma mehe kõrval omas voodis magada...
Täitsa arusaadav, et lapse öine rändamine ja hüüdmine on teie jaoks probleem, sest see ju häirib teie rahulikku und ning järgmiseks päevaks enda patareide laadimist. Olete olnud oma lapsega siiski väga kannatlik ja ma arvan, et see on selles lapsega vanuses üks tänuväärt oskus. Paljud harjumused mööduvad vanusega ja kiireid muutusi ei pruugi alati olla. Siiski tasub proovida lapse käitumist muuta. Näiteks võite rahulikult ja väga selgelt ennast kehtestada: „On magamise aega ja igaüks magab oma voodis“. Viige laps oma voodisse ja korrake selgelt oma sõnumit. Pikka juttu pole vaja, öelge lühidalt selgelt ja vajadusel korrake nii palju kui vaja. Võite näiteid lugeda teise nõustaja vastusest, kes vastas küll noorema lapse uneprobleemidele vastuseks, kuid põhimõte on sama: http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&tid=4390&fid=6
Teie kannatlikkus tuleb kasuks, kui kehtestamisele ei järgne kohe lapse käitumise muutust. Järjekindlus on kindlasti see, mis aitab viia sihile.
Üks võimalus on ka see, et arutate veel koos lapsega, kuidas muuta voodi lapse jaoks veel mõnusamaks kohaks. Kas seal võiks olla veel mõni kaisuloom? Mõni pilt voodi juures? Toredad ööriided? Ütlesite, et laps väidabki õhtul, et talle meeldib diivanil magada. On oluline, et jääte oma selge seisukoha juurde, et tahate öösel rahulikult oma voodis magada ja igaüks magab oma voodis. Sel juhul võite päeval või õhtul aktiivse kuulamise abil lasta lapsel rääkida, miks talle diivanil meeldib. Võite peegeldada ja sõnastada ümber ning oodata lapse vastuseid ja lahendusi. Näiteks: „sulle meeldib just diivanil magada …“, „sulle meeldib diivanil rohkem, kui oma voodis …“ või „sul tuleb öösel isu minna diivanile …“ Tõenäoliselt räägib laps midagi, miks talle diivanil meeldib ja mis tal oma voodis ei meeldi. Lastel on arenguliselt oluline leppida mõningate asjadega, mis neile esialgu ei pruugi meeldida. Vanem saab aidata kaasa sellele leppimise protsessile oma otsusekindla, kuid mõistva suhtumisega.
Üldised põhimõtted uneprobleemide korral on kirjas ka siin: www.sinamina.ee/uneprobleemid
