Ter!
Minu poeg käib 2.klassis ning oktoobrikuus olid (algasid) neil ujumistunnid. Esimesse tundi tahtis laps minna, oli näha õhinat, kuigi oli veidi kahtlev, et ta ju ei oska ujuda. Selgitasin, et tund ongi õppimiseks ning õpetajad õpetavad. Esimesest tunnist tuli jutuga, et seal õpetaja kogu aeg vilistab. Lohutasin, et ju nii siis peab selles tunnis olema. Teise tundi läks veel ilusti, kuid siis hakkas rääkima, et seal õpetaja vilistab ja käsib ja peab pead vee alla panema ja tema kardab seda kõike. Lapsega rääkides ja seletades ning lootes, et ka õpetajad toetavad last tunnis, saatsin ta ikka tundi.
Ühel päeval helistas klassiõpetaja ja ütles, et minu pojal on tõsised probleemid ujumistunnis: nutab, kraabib seinu, karjub ning et ta peab sellest hirmuprobleemist üle saama (või teine tähelepanek oli, et poiss kasutab kavalust ja püüab tunnist kõrvale hoiduda). Olin üllatunud ja ei osanud kohe vastatagi midagi. Poiss on vaikse iseloomuga ja mingit tahtlikku viilimist pole seni küll märganud. Samuti eeldan, et pedagoogid peaksid valdama lastega suhtlemise viise ning leidma ka kõige kartlikuma või tagasihoidlikuma lapseni tee. Viia laps tunnis sellise tasemeni, et ta hüsteeriasse satub, tundus mulle pigem õpetajate poolse möödalaskmisena ning tundsin, et mu laps visati nö ukse taha, öeldes, et tegelege selle probleemiga.
Omalt poolt püüdsime last toetada ning rääkida, isa käis ka õpetajaga rääkimas ning siis lubati poisil lihtsalt vees olla.
Novembrikuus oli ujumisest paus ning nüüd algasid taas tunnid. Terve nädala enne ujumistundi poeg igal õhtul ütles, et emme, räägime ujumisest. Ta tahtis, et ma talle räägiksin ujumisest ning püüaksin talle positiivsust süstida. Tundus, et ta on valmis sinna tundi taas minema. Kui isa pojaga ujula ukse taha jõudis, hakkas poeg nutma, lihtsalt nutma. Loomulikult ei viinud isa teda sinna tundi sellisena, jättis tundi üldse viimata. Õhtul juba kodus rahulikus ning hubases õhkkonnas sai isa lihtsalt lapsega asjadest ja tunnetest rääkida. Kuna ise olen sel nädalal kodunt eemal, siis õhtul telefonis vesteldes oli laps tusane ning ütles, et klassiõpetaja ütles, et autahvlile ei saa ning muud juttu, mis õpetaja rääkis, ei mäletanud või ei tahtnud rääkida. Ujumisõpetaja küsis lapselt teisel hommikul, et miks ta tunnis ei olnud ning käskis järgmises tunnis kindlasti olla. Laps ütles mulle, et ta ei vastanud õpetajale midagi ja oli lihtsalt vait. Klassiõpetaja lisas isaga rääkides, et poiss peab ujumises käima.
Tundub, et õpetajad ajavad mingit oma joont ning tahavad, et väike saaks oma tunnetega, hirmudega hakkama. Samas mina ootaksin koolipersonalilt professionaalset ning last toetavat käitumist. Olen alati lootnud, et kool on koht, kus last ja tema tahet toetatakse ning püütakse suunata ja leida parim võimalus. Nüüd aga saan aru, et laps kas peab kohe hakkama ujuma või tal viiakse närvikava sellisele tasemele, et läheb nö hulluks ning siis öeldakse, et ta peab oma hirmudest üle saama (lapsed ei oska ju veel oma tunnetega toime tulla, samuti osata hirmudest välja tulla). Individuaalsest lähenemisest ei saa juttugi olla ning laps, kes tahtis ujumist õppida, ei tee seda nüüd sellistes tingimustes kindlasti.
Pöördusime ka koolipsühholoogi poole, kes ka pojaga rääkis ning ütles, et poiss on arukas ning peaksime õpetajatega paindlikumates tingimustes kokku leppima. Tundub aga, et poja tahe ja turvalisus on juba rikutud ning taastada on seda raske.
Järgmisel nädalal on jälle tund ning lubasin pojale, et lähen tundi kaasa, kuid samas mõtlen, et äkki peaks sellest ujumistunnist praegu üldse eemale hoidma ning ise lapsega vabal ajal ujulates rahulikus õhkkonnas ujumist õppima?
Kas selline pedagoogide käitumine on õige ning mida peaksin edasi tegema?
Teie poeg on sattunud olukorda, kus õhinaga alustatud ujumistunnid on olnud tema jaoks rasked taluda. Teie ise olete pedagoogide käitumises pettunud ja tahaksite teada, kuidas last paremini aidata.
On väga sümpaatne, et teil on kombeks märgata ja hoolida poja tunnetest natuke rohkem kui keskmiselt tavaks. Teie kirjeldusest, kuidas poeg soovis ise ujumisest rääkida, teen järelduse, et laps on harjunud oma arvamust avaldama, on harjunud, et see on turvaline ja normaalne. Raske on öelda, kas ja kes on teinud midagi valesti. Sellistes situatsioonides võib esineda üsna tihti “rikkis telefoni” fenomeni. On võimalik, et lapsele, kes on harjunud, et teda kuulatakse ja kes saab asju teha ja õppida omas rütmis, mõjus suures grupis külaskäik ujulasse ja sealne ujumisõptus metsiku segadusena. Julgemad lapsed muutuvad ujulas ülemeelikuks ja õpetajal on ilmselt raske end kuuldavaks teha. Pealegi on paljudel lastel müra peaaegu, et füüsiliselt valus taluda. Olen nõus psühholoogi soovitusega, et leppida kokku paindlikud tingimused. Lisaksin, et neid tingimusi tasuks arutada sealsamas psühholoogi vastuvõtus. Oleks hea, kui ka klassiõpetaja ja ujumise õpetaja saaksid vestluses osaleda.
Soovitan ikka kuulata last ja olla paindlik. Kui õpetaja ei jõua ja jaksa kuulata, siis laps teab, et teie olete olemas ja mõistmas. Kui laps ise tahab koos teiega ujumistundi minna, siis miks mitte. Võib olla on paarist korrast kasu ja pealegi te näete, mis seal toimub ja saate poega paremini toetada. Eraviisilisest harjutamist võiks ka kasu olla. See annab lapsele teadmise, et ma oskan küll. Jääb üle vaid toime tulla laste poolt tekitatava segaduse ja õpetaja õpetamismeetodiga. Ehk võiks olukorda võrrelda lugemisoskusega. Lugemisoskus ei ole kooli minnes otseselt vajalik, aga tõsiasi on, et juba lugeda oskavatel lastel on tubli eduma ja seda eriti enesehinnangu osas.
Tänu oma nahatajule on mõned lapsed vee suhtes ülitundlikud. Juhul, kui olete varem basseinis käinud ja poeg on seda nautinud, siis saab selle variandi välistada.
Kui kõik variandid saab läbi proovitud ja ujumine ikka ei lähe, tasuks ehk perearstiga konsulteerida vabastuse osas. Usun, et toredaks inimeseks kasvab ka ilma stressirohkete ujumistundideta.
