Tere,
mure selline, et läksin lapsele (3a poiss) lasteaeda järgi, astusin rühma nii, et kõik olid eemal ja keegi mind ei märganud. Samal ajal nägin kuidas abiõpetaja eemal minu lapsega riidles. Mainin ära, et mu laps on väga rahulik ja pigem hoiab omaette kui et mingi liider on. Mu laps nuttis ja abiõpetaja kurjustas temaga, et "sa pead vait olema" siis mu laps ütles, et "ei taha." ja see peale abiõpetaja väga väga kurjalt ja vihaselt "Oled küll!". Siis laps nägi mind ja jooksis nuttes minu poole ja läksime riideid vahetama.
Ma ei hakanud kohe mingit skandaali tegema, sest ei tahtnud üle reageerida ning neil oli kiire ja laste ees ma ju sellest rääkima ei hakka.
Ma saan aru, et paljude jaoks ei ole selline riidlemine mitte midagi. Aga mu laps on käinud lasteaias alles 3 kuud ja kui on rühmas kohal palju lapsi siis ta läheb hirmule ja hakkab nutma. Selle päeva kohta ütles ka laps, et ta kartis seal olla ja sellepärast nuttis.
Samas ma tean, et kui laps on hirmul siis selline riidlemine teeb ju asja ainult hullemaks.
Nüüd ma ei teagi, kas ma peaksin sellest rääkima või ei. Ma mõistan täielikult, et 24 last on väga palju ja õpetajad on ka inimesed, samas nagu ei suuda alla neelata seda.
Kui ma hiljem lapse käest küsisin, et kas keegi riidles ka temaga, siis laps ütles et ei ole. Seega ma ei tea kas laps kardab või ei saanud aru.
Kas ma peaksin abiõpetajaga rääkima ja mida ma talle ütlen?
Ma ei taha lasteaia töötajaid solvata, ma olen väga tänulik neile selle suure töö eest, aga samas kui ma selle hetke peale mõtlen siis pisar tuleb silma.
Kui laps teeb pahandust või kellelegi haiget siis ma saan aru, et tehakse kurjemat häält, aga seekord nuttis laps puhtast hirmust või stressist.
Püüate emana olla mõistev abiõpetaja vastu, kes tõstis häält, riidles teie nutva lapsega. Jah, rühmas on palju lapsi ning see on kasvatajatele väljakutset pakkuv ning nõudlik töö.
Samas on nad valinud ise endale oma elukutse, lähtuvalt soovist toetada väikelapse arengut, nende eest hoolitseda, edastada häid väärtushinnanguid/hoiakuid ja sotsiaalse käitumise norme.
See, millist eeskuju annavad täiskasvanud lastele, on võimatu alahinnata. Kui tahame, et meie lapsed oleksid ausad, ei valeta ega varasta me ise; kui soovime, et lapsed oskaksid lahendada probleeme, peame andma ise ette mudeli, kuidas sellises olukorras käituda.
Kui abiõpetaja leiab, et nuttev (seega ilmselgelt mure/probleemiga laps) kolmeaastane on vastuvõetamatu ja sellise sõnumi ka edastab…siis mida kogeb ja õpib laps? Et kurb ei tohi olla, et oma tundeid välja näidata ei lubata, et täiskasvanul on õigus minu peale karjuda ja minuga pahandada jne. Lisaks eelnimetatule saab laps käitumismudeli- kui mulle midagi ei meeldi, siis ma tohin karjuda teise peale, talle oma pahameelt väljendada.
Usutavasti just nende aspektide pärast olete vanemana tõsiselt häiritud- ja täiesti põhjendatult.
Kui jätate toimunu vaid enda teada ja ei räägi abiõpetajaga nähtust ning sellest, mis teid häiris/mis kahju saate sellest teie (teie laps)/mida seetõttu tunnete - on ilmselge, et taoline ebakohane käitumine täiskasvanu poolt teie poja ja ka kogu rühma lastega jätkub.
Vanemana on teil õigus ja kohustus seista oma lapse eest, seda saab teha teist osapoolt solvamata- tegu on enesekehtestamisoskustega (ja need on õpitavad). Lugege selge eneseväljenduse ja kehtestava minasõnumi kohta:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Mures laps vajab kuulamist ja mõistmist, mitte hukkamõistmist.
Kui abiõpetaja selliseid oskusi ei oma ning ei ole motiveeritud ka neid omandama, ei ole tema koht kahjuks lastekasvatusasutuses.
