Tere! Olen mures oma 8a poja pärast, kellel suuremad probleemid algasid nüüd sügisel kui ta alustas 1. klassi. Tal on diagnoositud kõne puue ja vaimses arengus mahajäämine, autistlikud jooned (ilma ametliku diagnoosita küll) Ta on käinud tasandusrühmas lasteaias, reh. keskustes terapeudidel. Teda on palju uuritud aastatega, mitmed narkoosid, lapsena palju haige. Valisime kooli maale, kus väike klass ja saaks piisavalt tähelepanu. Lisaks on koolil abiõpetajaga, kes tegeleb poisiga individuaalselt. Koolis läheb suht vaevaliselt, kuna ta ei taha õppida, ta ei taha keskendudda ja üleüldse see on piinamine nagu ta ise ütleb. Kui koolis veel kuidagi saab joonele, siis kodus õppimine on suur ettevõtmine. Proovime heaga, proovime kurjaga, tulemus sama. Matemaatikaga saab veel kuidagi motiveerimise peale, lugemine üle kivide kändude, pisarate, karjumiste, anumiste ja palumiste, ähvardamiste, motiveerimiste. Ühte väikest õpiku lehekülge võime lugeda 3 tundi nii. Ta vihastab hästi kiiresti, paugutab uksi, lubab lahkuda ja uue pere otsida, vihkab meid. Tal ei ole vaja õppida. Oleme kasutanud nn paha lapse tooli, kus siis teatud aeg istub ja pärast seda rääkinud, mis ta valesti tegi. Mingi aeg ta nagu jätab mulje et saab aru, siis jälle otsast peale. Oleme saatnud ta magama tunniks ajaks, et siis jätkata. Enamjaolt hakkab jonn otsast peale. On arvutikeeld, on multika keeld. Lisaks sündis eelmise aasta lõpus perre väike laps, õnneks poiss väga hoiab ja nunnutab teda, ent usun kuna see siiski tema jaoks suur muutus, see ka üks alateadlik stressi mõjutaja lisaks koolile. Suurima shoki olen saanud kui ta nüüd vihastades ütles et soovib et mina ja õde sureksime ja tema tahab surra, või teine kord kui lubas ennast ära tappa. Usun, et see oli lihtsalt sõnakõlks, aga ikkagi, kuidas saab 8a poiss nii öelda. Olen ise ka liiga kergesti ärrituv kui asi puudutab poisi õppimist, tunnen et ma ei saa hakkama, mul ei jätku kannatlikust. Samuti on ühe korra poiss nüüd jäänud vahele poest mänguasja näppamisega, kuigi tal pole selleks üldse mingit põhjust, ta on saanud oma elus palju asju, ja alati oleme suutnud rääkida, miks seekord mänguasja ei saa (kirjutame jõuluvanale, sünnipäevaks, kui oled teatud perioodi hea laps jne, ja see on mõjunud). kas see on nüüd siis ka üks tähelepanu vajaduse vorm? Sest ta rääkis põhimõtteliselt välja selle 20min peale poest lahkumist, kui ütles et ta nägi kuidas üks poiss ühe mänguasja võttis. Sealt edasi hakkasin ma uurima, kuna olin talle poes just keeldunud mänguasja ostmast just nende suremise/tapmise juttude pärast. Poodi mänguasja tagasi viisime koos ja ta palus andeks. Jäi mulje et ta sai aru, mida valesti tegi. Lisaks sai "seletada" et see on politsei poolt karistatav, et pätid saadakse alati kätte, poes on kaamerad, ning lisaks on politseil ta sõrmejäljed seoses uue passi tegemisega. Võibolla polnud see päris õige, aga tundus et mõjus.
kuid mida teha poja vihahoogudega ja kuidas panna ta kodus õppima, nii et ka endal närvid säiliks. tean et poistel on see koolitee alustamine enamjaolt vaevalisem, ent kuidagi on ju võimalik ka talle mõista anda, et kool on õppimiseks... Õnneks hommikuti läheb väga hea meelega kooli, seda muret ei ole, aga siis oleneb jälle kas on nn hea päev ja teeb kõik kaasa või siis halb, kus ei suuda keskenduda ja ei allu. Koolikaaslastega läbisaamine on hea, on hästi seltsiv, eks sellist sõbralikku nägelemist tuleb aegajalt ette, aga kiired leppimised. Märkustest on väga löödud, aga kiitustest võtab endalegi pisara silma lapse siiras rõõm...
Kahtlemata on teil keerukas ja emotsionaalselt raske raske roll - olla erivajadusega lapse vanem ja tulla toime poja raskustega. Vaimse arengu mahajäämus, kõnepuue ning autismispektri häire annavad paraku fooni ja põhjused, mille tõttu on teie poeg hädas oma õpingutega koolis ning on emotsionaalselt ebastabiilne.
Hooliva vanemana olete oma lapse eripära tajunud varakult ning pojaga on eelkoolieas tegelenud/uurinud ja toetanud mitmed spetsialistid.
Mida teie poeg vajab - eelkõige mõistvaid vanemaid.
Kirjast jääb kumama, et teie ootused oma lapsele on suuremad, kui tema reaalsed võimed ja suutlikkus seda lubavad ning see tekitab teis pettumustunnet. Kahjuks ei pruugi teie poolt kasutatavad meetodid- keelud, karistused ja meelitused õpimotivatsiooni suurendada- või nagu isegi ütlete, annab tulemuse hetkeks.
Teie poolt kirjeldatud aja maha võtmise meetod, mida nimetate "halva lapse tooliks" on negatiivselt last sildistav ja soovitud eesmärgi asemel võib tekitada lapses madalat enesehinnangut, kujundada negatiivset minapilti (olen halb, paha laps). Negatiivne sildistamine, nagu ka karistamine või karistusega ähvardamine ei too pikas perspektiivis mitte ühtegi abistavat muutust lapses. Kui laps ka muudab hetkeks (teile vastuvõetamatut) käitumist, on see vaid ajutine. Lisaks saab karistamisega või sellega ähvardamisega kahjustada teie ja poja vaheline suhe, kaduda võib usaldus.
Loodan et mõistate, et teie laps ei tee seda meelega, ega teie kiusamiseks- et ei suuda huvituda õppimisest ega sellele pikalt keskenduda!
Varastamine poest ja vihahoos öeldud valused ja hirmutavad väljendused võivad viidata lapse meeleheitlikule katsele pälvida teie tähelepanu. On teada, et kui ei saada positiivset tähelepanu, sobib ka negatiivne...paradoksaalne, aga nii see on.
Küsite, et mida teha poja vihahoogudega ja kuidas saada ta kodus õppima- lahenduseks siin saab olla vaid teie muutunud suhtlemisviis ja hoiakud oma lapsesse.
Vanemaks ei sünnita, selleks õpitakse- ja eriti selgelt on enda harimise vajadus erivajadusega lapse puhul. Julgen teile tungivalt soovitada õppida tõhusamaid vanemlikke suhtlemis- ja kasvatusmeetodeid, näiteks läbida Gordoni perekool, kus õpitakse, kuidas saada laps koostööle, kuidas kehtestada ennast nii, et suhe ei saaks kahjustada, kuidas aidata last, kui sellele on mure jne. Lugeda saate suhtlemisoskustest näiteks: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Kirjandust efektiivsemaks vanemluseks on eesti keeles küllaga, soovitaks: Jesper Juul, Thomas Gordon.
Kuna teil on kodus erivajadusega laps, tuleks teil viia end kurssi lähenemistega/meetoditega, kuidas olla oma pojale parimal moel toeks/abiks/motiveerijaks. Kindlasti nõuab see lisapingutust, kuid teie poeg vajab seda ja see on teie kohus lapsevanemana.
Konsulteerige perearsti, tugispetsialistidega, otsige ja lugege vastavasisulist kirjandust.
Teie käes on võti positiivsete muutuste suunas!
Soovin teile selleks jõudu, vastupidavust ja tarkust!
