Tere,
mul saab laps suvel 3aastaseks ning sügiseks saime koha soovitud lasteaeda. Kõik on justkui nii kuidas peab, aga mul on paaniline hirm selle ees.
Ma arvan, et põhjus on mu enda lapsepõlves. Ma täpselt ei tea kust ma selle trauma saanud olen ja mis selle põhjustas. Oma lasteaiast ei mäleta otseselt midgai halba, aga kui mõtlen praegu et mu laps peab minema lasteaeda siis süda jätab löögid vahele, pisar tuleb silma ja tahaks ära joosta. Kõige hullem ongi, et ma ei saa aru miks see nii on. Ja nii raske on seda varajata lapse, ma siiski anna endast parima, et ta ei näeks minust läbi.
Ma tahaks väga sellest tundest üle saada.
Vahel ma isegi mõtlen, et see maailm on nii julm ja kuidas ma üldse sain selle abitu lapse siia sünnitada. Ma saan aru, et mu mõtlemine ei ole normaalne ja sellepärast ma siia kirjutangi, et saada abi.
Minus tekitab eelköige paanikat see, et lasteaias on 24 last ja ainult 2 kasvatajat. See on ju täesti ekstreemne variant. Mu laps on muidu seltsiv ja rõõmsameelne, kuid arvan, et see ongi tänu sellele, et ta on siiani kodune ja saab minult ja oma isalt 100% pühendumist ja tähelepanu. Ta on tubli laps ja kuulab sõna. Lasteaiaks täiesti valmis, aga mina ei ole ja ilmselt ei hakkagi olema.
Meie linnas ei ole erahoide kus oleks vähem lapsi ning laps koduseks jätta oleks lapsele ilmselt igav ning ka minu mees arvab, et lapsel on viimane aeg lasteaeda minna. Juba see, et laps oleks kodus kuni 3a sai teoks tänu minu tungivale nõudmisele.
Kas te palun saate mind aidata ja öelda mida ma tegema pean, et ma sellest üle saaks? Ma saan aru, et maailma ongi selline ja sellega peab harjuma kuid täietsi südametu tundub viia oma laps teadlikult kuhugi suurde kollektiivi teise 23 lapsega võistlema.
Olete väga mures, mis kogemusi laps lasteaias saada võib ning see tekitab teis hirmu ja ärevust. On väga positiivne, et proovite seda hirmu lapse eest varjata. Lapsele ei tohiks hirmutavaid jutte ega ka vihjeid anda. Paraku saavad nad ka ilma sõnadeta aru, milline on lapsevanema meelestatus lasteaia suhtes. Enamasti ei piisa sellestki, kui üritate rahulikku nägu teha.
Kui laps tajub vanema ärevust, siis on tal lasteaiaga raske kohaneda. Näiteks, kui ärev ema hakkab last aiaga harjutama, siis võib see osutuda üsna keeruliseks, sest laps ei taha leppida, kuigi ta selleks muidu küps oleks. Aga kui last viib aeda isa, kes on rahulik ja usub, et lasteaed on tore ja turvaline, siis ei teki mingeid probleeme.
Ütlete, et teie meelest on kahest kasvatajast 24 lapsele vähe ning teile tundub julm last nii suurde kollektiivi viia. Siin tasub teil teada, et lasteaias enamasti ei ole kõik lapsed iga päev kohal. Kui te ise ei pea tööle minema või saate tööl käia osalise koormusega, siis te ilmselt ka ei vii last iga päev lasteaeda.
On suurepärane, et olete saanud last siiani kodus hoida. See on aeg, mil kõige olulisem on täisväärtuslik suhe vanematega ja seda on teie laps ka saanud. Kolmanda eluaasta ümber hakkab aga laps juba suuremat seltskonda vajama ja tema meelest on see pigem tore, kui kohutav. Samuti ei taju tema lasteaeda kohana, kus tuleb teistega võistelda. See on pigem teie hirm, mille te võite lapsele muidugi ka edasi anda.
Selleks, et laps ennast aias hästi hakkaks tundma, peab lapsevanemal tekkima usaldus õpetajate ja kogu lasteaia vastu. Selleks tuleb ka emal-isal aiaga tutvuda ja harjuda. Kevadel on ilmselt lasteaia koosolek. Minge kindlasti kohale, vaadake ruume, tutvuge õpetajatega. Võite neile oma hirmudest ka rääkida. Õpetajad ilmselt ei kuule sellisest murest esmakordselt ja oskavad teile nõu anda. Kui üheks vaatamise-tutvumise korrast ei piisa, paluge luba veel aeda külastada. Võtke ka laps kaasa, et ta teaks, kus ta varsti käima hakkab.
Kirjutate, et teie elukoha läheduses pole erahoidu, kus käiks rühmas vähem lapsi. Võite endalt küsida, et kui oleks erahoid, kas te siis viiksite lapse sinna kergema südamega? Kui ei, siis ilmselt on teie hirmu põhjus mitte suur rühm, vaid midagi muud. Ütlete ka, et ilmselt olete oma lapsepõlves trauma saanud, kuid te ei mäleta seda. Enamasti on hirmutavad või trauma jätnud mälestused väga peidetud. Neid on raske või isegi võimatu ise omal käel meenutada. Nad tekitavad vaid arusaamatuid tundeid ja käitumist. Võib olla on teil oma lasteaiast meeles hüljatuse tunne. Näiteks pidite aias käima, kuigi polnud selleks veel valmis. Või oli mõni kasvataja selline, keda te kartsite. Mis iganes on see põhjus, on tegelikult võimalik oma traumakogemus leida ja sellest vabaneda.
Soovitan võtta ühendust traumaterapeut Maire Riisiga maire dot riis at traumateraapia dot ee . Kirjutage talle oma murest ja kindlasti lisage, kus te elate. Tema võtab vastu Tallinnas, aga kui teil on Tallinn liiga kaugel, siis ehk leiab mõne muu lahenduse või kontakti.
Suur samm on aga juba seegi, et te olete endale oma hirme teadvustanud ja tahate nendega tegeleda enne lapse aeda minekut. Soovin teile palju edu.
