Tere!
Minu poeg ei ole olnud eriti võõrastaja tüüpi, vahepeal isegi olin juba mures, et miks ta ei võõrasta, sest lugesin, et võõrastamine on vajalik arenguprotsess. Siiski ühel hetkel mõningate inimestega ta võõrastas, olin rahul ja mõtlesin, et ju ta ei ole siis võõrastaja tüüpi, kuna on sünnist saati harjunud paljude inimestega enda ümber.
Kui olin temaga kodune, siis käisime palju mängutubades, loovusringides jms kohtades. Ta jooksis alati rõõmuga igal pool ringi kohe uute asjadega mängima ja ei kartnud kedagi ega midagi.
2,7 aastaselt (august 2012) hakkasin teda lasteaeda harjutama (hetkel on laps 3,3 aastane) . Lasteaed oli talle väga tuttav ja olime seal mõnikord ka õues mänginud, sest poja vanem õde käib seal samas lasteaias.
Esimene päev kui viisin ta lasteaeda, käitus ta nagu ikka mängutubade puhul, kus on uued asjad- tormas õpetajast mööda kohe mänguasjadega mängima. Mängisime natuke ja läksime koju. Teisel päeval oli teine õpetaja- jällegi laps jooksis ka temast suure hurraga mööda mänguasjadega mängima.
Ja siis ütles mulle õpetaja: "minge kohe ära", mina vastu: "eee, mismoodi...", õpetaja: "näete ju kui rõõmus ta on ja mängib ilusti, minge aga".
Laps on aga harjunud, et olen talle sünnist saati alati enne kuhugi minekut rääkinud, et ma lähen nüüd natukeseks ära, oled niikaua oma tädiga ja ma tulen varsti tagasi. Ma ei ole kunagi salaja ära läinud ja meil see toimis super hästi!
Kui teisel päeval õpetaja mul ukse peal ees seisis ja minema saatis, siis ma ikka kuidagi ukse vahelt hõikasin lapsele, et kallis, ma lähen korraks ära ja tulen varsti tagasi. Mulle tundus, et laps oli segaduses, aga ma siiski läksin, sest õpetaja seisis mul ju ees ja survestas mind oma hoiakuga minema.
Olin ära pool tundi, närv ei pidanud kauem vastu ja tunne ütles, et asi ei ole õige.
Kui lasteaeda tagasi jõudsin imestas kõigepealt õpetaja ja vaatas mind isegi kurjalt, et miks ma nii ruttu tagasi tulin. Laps ju olevat ilusti mänginud.
Jah...aga kolmandal päeval, kui rühma sisse astusime, siis ei olnud enam minu rõõmsameelselt ja julgest lapsest jälgegi järel- laps keeldus üksi rühma minemast ja kutsus mind kaasa.
Ja see trall on kestnud juba 8 kuud- esimesed kuud ta ei nutnud, vaid lihtsalt pidin mina või kui viis issi, kindlasti korraks rühma tulema, aitama tal käsi pesta ja enamasti lubas meil siis ära minna, kui tal oli hommikusöök söödud. Asi läks aina hullemaks- kui ta alguses ei nutnud ja pika meelitamise peale oli nõus lõpuks jääma, siis nüüd ta nutab südantlõhestavalt, et ei taha lasteaeda jääda.
Ja ei ole nii, et issiga jääb ilusti, ei jää! Täna viis siis jälle issi lapse lasteaeda ja lasteaia juures hakkas kõvasti nutma, et ta ei taha minna. Nad viisid siis suurema õe ikkagi rühma ja isa tuli pojaga koju tagasi.
Mainiks veel, et peale lasteaias harjutamist hakkas ta igal pool võõrastama- ikka ja jälle ütles laps: "emme tule sina ka kaasa", enne lasteaeda jooksis igale poole vabalt, nii et ma olen ta paar korda äragi kaotanud (jube kogemus), aga nüüd ei lähe ilma minuta mitte kuskile (või issita).
Vahepeal oli laps kuu aega (märtsis) kodus (kuulmislangus oli) ja me mehega märkasime, et laps on jälle julgemaks muutunud.
Mida teha? See olukord on juba nii väsitav, teised lapsed juba ammu jäävad ilusti lasteaeda, aga meie omaga selline asi. Ja mind on nii ära tüüdanud see, et kõik ühest suust ütlevad: "see on normaalne, kui laps jääb nutuga aeda, blaaa blaaa" ja viimasel ajal õpetaja räägib ühte ja sama "teie laps ei taha jääda, sest me ei lähe kohe ära, vaid üritame teda veenda ja pealegi kes ikka tahab aias käia, eks iga laps tahaks tegelikult kodus olla, nii et minge parem kohe ära". Esiteks ma tean lapsi, kellele on karistus, kui ta EI SAA lasteaeda minna ja teiseks minu laps oli alati rõõmsameelne ja 2 esimest päeva läks hea meelega ka rühma. Samas oli laps harjunud, et ma olen ikka kogu aeg läheduses ja ma arvan, et ta sai tegelikult šoki, kui teisel päeval nii äkki ära kadusin ja talle midagi ei seletanud.
Kas peaksime lapse täiesti lasteaiast ära võtma ja proovima sügisest uuesti, võibolla isegi uues lasteaias? Või siis teine variant on see, mida kõik õpetajad soovitavad: et viin lapse lasteaeda ja julmalt jätan ta sinna, röökigu kui palju tahab? Nagu nad ütlevad, et lõpuks harjuvad ära ehk siis mina loen seda nii: laps murdub ja annab alla, aga kas see on siis hea?
Lapsed on erinevad ja ka oma aktiivsuse, uudishimu, seltsivuse, kohanemisvõime jm suhtes. Samas on mitmeid asju, mida saab arvestada ja kujundada. Olete püüdnud lapsele pakkuda kindlustunnet ja usaldust, et ta ei peaks kartma, et kaote kuhugi salaja ära. Arvan, et see on kindlasti vajalik, et laps teaks, mis teda ootab ja temale lähedane inimene ei peta teda ja ta ei pea kogema hirmu mahajäetuse ees.
Kuid nüüd, mil laps on harjunud, et olete tema jaoks kogu aeg olemas, on teil siiski praegu mure, kuidas aidata kaasa tema kohenemisele lasteaiaga ja seal ilma teie või isata hakkama saada. Teie kirjeldusest saan aru, et ta esimestel päevadel võttiski asja nii, et seal on palju uusi mänguasju ja see on ju tore. Tal polnudki ju varem kogemust ja talle oli võõras see tunne, et peab olema mõnda aega ilma teieta. Ta ei ole tundnud võõrastust eh seetõttu, sest ikka oli keegi oma inimene lähedal. Nüüd on tema jaoks nii lasteaed kui ka võõrad inimesed saanud teise tähenduse ja see on seotud lahusolekuga teist. Nüüdseks pole enam asi ilmselt konkreetses tädis (õpetaja) ja kohas, vaid seosed on kandunud ka teistele võõrastele.
Kuidas siis edasi? Arvan, et on hea, et mõnda aega on ta saanud kodus olla ja tema enesetunne jälle veidi kindlamaks saanud. Edasi, kui teil on plaanis teda ikka lasteaiaga harjutada, siis oleks seda nüüd ilmselt tuleks teha ikka samm-haaval, et ta saaks kasvõi mõne tunni kaupa harjuda olema ilma teieta. See ei pea just olema tingimata ka lasteaed või sama lasteaed, kuid oluline on talle kogemus, et kui ema ja isa ei ole, siis tuleb ta sellega toime ja teie ei kao ära, vaid tulete kindlasti tagasi. Ikka nii, et tema teab ette, et lähete koos, olete veidi tema juures, kui ta seda vajab (ilmselt vajab, vähemalt esialgu), kuid siis lahkute ja tulete talle mõne aja pärast järgi. Mida rohkem kindlaid, tuttavaid, rutiinselt toimuvat selles on, seda kergem tal kohaneda.
Veel on üks oluline asi, mida on hea arvestada. Nimelt on lapsed sageli väga tundlikud vanemate mure ja ärevuse suhtes. Näiteks nad võivad tajuda, et ema on ebakindel ja mures, kuidas laps hakkama saab, nt vaatab korduvalt tagasi, küsib asju üle, on närvilisem kui tavaliselt, seejuures tema hääl, liigutused, ütlemised jms annab lapsele infot, et täna pole nagu tavaliselt. Sellest vahel piisabki, et ka laps võtab selle endasse ja teadmata ise miks, muutub samuti ärevaks. Ja vastupidi, kui ema-isa on rõõmsad, rahulikud, kindlameelsed ja kõik toimib nagu tuttavlikult, siis ei nakatu ka lapse ärevuse pisikuga. Teie kirjast loen välja, et lapsele võis mõjuda hirmutavalt kasvõi teie sõnavahetus kasvatajaga. Teie väljendasite soovi lapsega veel rääkida, ema takistas, teie ilmselt reageerisite sellele kuidagi, mis lapsele omakorda andis ohusignaali. Ütlesite, et läksite tunni aja pärast tagasi, sest asi ei tundunud õige. Võimalik, et ka laps võttis teilt vastu jälle mingi signaali, et seal olemine on kuidagi ohtlik. On täiesti arusaadav ja loomulik, et muretsete lapse heaolu pärast ja igati vajalik, et mõtlete selle peale, et laps tunneks end lasteaias hästi ja teie vahel säiliks usaldus. Edaspidi jälgige hoolega, kuidas teie ise tunnete end emana, kui viite lapse kellegi hoolde. Alustage sellest, et teie ise ei muretseks, et te usaldaksite seda kohta ja seda inimest ning alles siis saab laps kindlustunnet ja saab kergemini jagu võõrastamisest.
