Minu 10-aastasel pojal pole koolis ühtegi sôpra. Klassis ei soovi keegi tema kôrvale istuda. Sünnipäevadele teda ei kutsuta. Ta ise ütleb, et ta pole sôpru vajagi. Aga ma näen, kui ônnetu ta sellepärast on.
Ôppimises on ta keskmine, huvialasid on, aga grupis hoiab ta teistest eemale. Vendi-ôdesid tal ei ole. Ma ei tea, kuidas teda aidata.
Kui laps teeb midagi seesugust, mis vanemale muret teeb ja on suur soov aidata, on esimene toetav ja abistav tegevus alati kuulamine. Ilma kuulamata ei saa mõista, mis tegelikult toimub – lapses, tema suhetes enda ja teistega.
Kuulamise all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Kuulamise juurde ei kuulu lohutamine, otsene nõuandmine, loengu pidamine (näiteks sõpruse väärtusest) jms. Tõeline kuulamine tähendab eelkõige mõistmist – isegi kui te lapsega ühel nõul ei ole (ja ei peagi olema, te olete kaks erinevat inimest), saate talle näidata, et olete temast aru saanud, mõistnud ja valmis toetama. Usalduslik jutuajamine võib teinekord välja näha nagu sibula koorimine – tõelised põhjused, tegelikud tunded võivad olla sügaval peidus, nendeni jõudmine võtab aega. Tuumani pole võimalik jõuda ilma last kuulamata.
Lapse üksilduse ja kurbuse põhjused võivad olla ka kusagil mujal: ikka on oluline uurida laiemat pilti.
Tähtsate teemade jagamisega kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja saate koos arutleda seeüle, mis lapsele tema elus kõige enam muret teeb (seal võib peituda muid teemasid peale sõpruse-teema), kuidas käesolev seis on kujunenud ja mis seda alal hoiab. Nii saate üheskoos mõelda ka selle üle, mis viiks muutuseni, millega eelkõige laps, aga ka teie vanemana saaksite rahul olla.
Kui asi tundub tõesti vaid sõprades olevat, siis lapsele võib olla ka huvitav ja abistav kuulata teie juttu sõprusest ja sõpradest. Kui teie olite 10, palju teil sõpru oli? Mis teemad sel ajal teile huvi pakkusid? Kuidas leidsite sõpru, kas oli riide, toredaid koosolemisi, kuidas see kõik juhtus? Jne. On nii palju teemasid, mida lapsega jagada, ja millest laps saab mõtteainet, aga ehk ka julgustust.
Lapsed on erinevad oma sotsiaalsuse astmelt: osa vajavad enda palju suhtlemist ja sekeldamist, teised soovivad rohkem endasse süveneda ning pigem jälgivad teiste suhteid. Oluline on märgata lapse eripära, aga talle ka appi minna, näiteks suhtlemisoskused on õpitavad.
Tihti on meil vanematena oma ettekujutus sellest, milline meie laps olema peaks (õpihimuline, korralik, energiline, motiveeritud, seltsiv, sportlik, täpne jne) ja kui ta selline ei ole, siis oleme pettunud. Iga täiskasvanu püüab arvestada enda omapärade ja eelistustega. Sama moel tuleb ka lapsel lasta olla see, kes ta on, samal ajal teda mõistlikul määral suunates, kuid siiski ka tema enda sisemist protsessi usaldades.
Küsimus, millele lisaks mõelda võiksite on: millised on teie enda praegused suhted sõpradega? Kas ise olete pigem suhtlemisaldis kui omaette hoidev? Iga laps saab vanematelt ellu kaasa käitumis- ja reageerimismalli, mida näeb enda ümber toimivat. Usalduslikud jutuajamised lapsega ja lapse ideede ning loovuse rakendamine lahenduste leidmiseks võivad aitavad välja paljudest seda laadi olukordadest. Kui te seda veel ei ole teinud, siis võiksite kaaluda ka vestlemist klassijuhatajaga samal teemal. Klassiõpetajal on oma pilt, oma tähelepanekud, ka see võib abistav olla.
