Tere!
Töötan lasteaias juba 5 aastat õpetaja abina ja nüüdseks on tekkinud rida küsimusi.
1. Kui hüüan last nimepidi ta ei reageeri tükk aega ja siis tundub ka et ei kuule.
Saan aru, et on mänguhoos, et ei kuule tõesti( ega ma ei karju ka), et vahel tundub meelega eiramist.Või kui kuuleb siis korra vaatab mind ja tegeleb edasi, aga ma ei saa rääkida lapsega kui ta on tegevuses. Ütlen uuesti lapse nime, ta korraks vaatab mind ja mängib edasi. Nii võib juhtuda 3, 4 korda kui lõpuks silmside tekib ja PÜSIB. Kas ma teen õigesti,et kordan lapse nime mitu korda kuini silmside JÄÄB ja siis alles ütlen mis soov mul oli? On ka nii, et kui laps tuleb kas või murest rääkima ei vaata nad silma vaid kuidagi mööda. Kas tohin, on see õige käitumine kui palun rääkides mulle otsa vaadata? On see tänapäev normaalne, et silma ei vaadata. Olen 48 aastane ja võibolla reageerin üle, või olen liiga nõudlik, või lihtsalt vanaaegne.
2. Kui vaja lapse nimi kiiresti öelda, aga nimi ei tule meelde , olen last õlast puudutanud, aga ta ei reageeri kohe. Puuduta 3-4 korda alles siis keerab pead.Arvan,et lapsi on rühmas palju ja nad puudutavad ja puutuvad , põrkavad pidevalt kokku ja sa ei pane iga põksu tähele. Kas on nii või on ainult minu lapsed sellised?
3. Miks lapsed lasteaias koguaeg räägivad? Rääkimise vastu pole mul midagi, aga kui ei tehta vahet kus ja millal ja kellega siis on see häiriv. Nad on päev otsa koos ja viis päeva järjest ja ikka ei saa nagu kogu infot vahetatud. Küsite, et kus lasteaias ei räägita? Nt. süües, voodis. Kas on minus viga ja ma ei suuda reegleid hoida?
Ette tänades Meeri
Saan aru, et teid häirivad lasteaias mõned olukorrad, mis korduvad ning tahate aru saada, mis on laste puhul normaalne ja millisel juhul tasub olla nõudlik ja järjekindel.
Kirjutate sellest, et lapsed justkui ei kuule, kui neid nimepidi kutsuda. Mittekuulmisel võib olla tõesti erinevaid põhjuseid. Kui lapse tähelepanu on hõivatud millegi muuga, siis ta tõesti pruugi teie hüüdmist märgata. Lasteaias on üldjuhul väga palju sagimist ja stiimuleid korraga ning lastel on raske olla teadlik kõigest sellest, mis tema ümber toimub. Vahel võib laps kuulda, kuid ta ei pruugi aru saada, mida tema nime hüüdmine tähendab. Ta ei pruugi teada, mida hüüdja soovib ja seetõttu ei tee ta sellest välja, kuna midagi muud põnevat on pooleli. Sel juhul on hea öelda lapsele: „Pille, ma tahan sinuga rääkida“. Kui lapsel on midagi pooleli, siis ei pruugi ta ikkagi tulla, sest tema vajadus on midagi ära lõpetada. Mõne lapse puhul on lasteaias liiga palju ärritavaid helisid, et ta automaatselt lülitab end välja teiste jutust ja tahab omaette olla.
Üldiselt võib öelda, et lapsed kuulavad paremini täiskasvanut siis, kui neil on selle täiskasvanuga hea kontakt ja hea suhe. Hea kontakt tekib läbi selle, kui laps tunneb, et täiskasvanu püüab temast aru saada ja näeb tema tegelikke vajadusi. Seega üheks võimaluseks on jälgida seda last, kes ei kuule ja proovida mõista, mis tal parajasti käsil on ja mis on tema jaoks tähtis sel hetkel. Lapsele võib öelda: „Pille, ma näen, et sa paned hetkel seda mõmmit magama. Ja mul on Sinu abi vaja, mul on väga vaja, et sa siia tuled.“ Sõnastus oleneb muidugi situatsioonist ja teie enda vajadusest. Lastele mõjub hästi, kui te sõnastate oma vajadused, miks te last kutsute. Kui probleem on valdav ja korduv, siis on vaja ehk lastega koos maha istuda ja neile oma vajadustest ja probleemist rääkida ja siis koos mõelda, kuidas seda lahendada. Ka lastel on häid ideid, kuidas täiskasvanuid aidata. Sellised probleemide lahendamise koosolekud võivad vahel ka väga mõnusad ja isegi lõbusad olla ning sel juhul on lapsed väga motiveeritud, et lahendusi ka ellu viia.
Rääkimisest ja silma vaatamisest. Tavaliselt räägitakse liiga palju siis, kui ei ole piisavalt kuulajaid. Kui laps ei tunne, et ta oleks märgatud , kuuldud ja mõistetud, siis ta maandab selle võrra rohkem oma loomulikku ärevust pideva rääkimisega. Kui hakata lapsi jälgima, siis võib märgata, kui paljud räägivad ja kui paljud kogevad, et nad on kuuldud, märgatud ja mõistetud. Tavaliselt on viimaseid oluliselt vähem. Nii kuulamise kui ka silma vaatamise osas saavad eeskuju anda ikka täiskasvanud, kui nad ise kuulavad ja vaatavad lastele rääkimise ajal silma. Aktiivne kuulamine on väga hea vahend, et lapsed tunneksid end mõistetuna (täpsemalt võite lugeda siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/). Üldjuhul piisab sellest, kui kükitada ise lapse kõrgusel ja vaadata talle silma. Kui laps tunneb, et tema jaoks ollakse kohal, siis on tal lihtsam ka silma vaadata. Kui laps aga ikka keerutab ega vaata silma, siis võite väljendada end näiteks nii: „Ma ei kuule, mis sa räägid, kui sa rääkides mujale vaatad. Ma tahan sinust aru saada.“ Lastel on vaja kuulda, kuidas nende käitumine teiste vajadusi mõjutab.
Lapsed arvestavad ühiste reeglitega paremini siis, kui need reeglid on koos loodud ja nad saavad aru iga reegli vajadusest. Reeglid on ju ikka selleks, et koos oleks parem olla ja kui lapsed saavad reegleid ise koos täiskasvanuga välja mõelda, siis nad ka järgivad neid innukamalt.
Tõenäoliselt on sarnased probleemid ja küsimused ka teistel lasteaia töötajatel. Üheks võimaluseks on ka ühiselt koos kolleegidega nendel teemadel arutada. Erinevatel inimestel on erinev kogemus ja erinevad oskused ning koostöös võivad sündida head ideed. Lisaks on oma kolleegidega murede jagamine ka emotsionaalselt toetav. Kui selgub, et teistelgi on sarnaseid küsimusi, siis võite ehk juhatajale teha ettepaneku, et kutsuda lasteaeda mõni koolitaja või superviisor. Lastega (üleüldse inimestega) töös tekib ikka väljakutseid ja küsimusi ning pidev enesetäiendamine on loomulik protsess. Võite ka siia uuesti kirjutada, kui midagi täpsustada tahate või jagada oma kogemusi.
Raamatutest soovitan lugeda Thomas Gordoni „Õpetajate kool“. Raamatus kirjutatakse, kuidas, toetada laste õppimist ja arengut, lahendada probleeme ja suhelda nii, et pingeid oleks vähem ja koostöö parem.
