Tere
Olen siia varemgi kirjutanud ja samadele probleemidele justkui lahendust otsinud aga saan aru, et viga on minus. Seega võibolla peaksin iseendale siit abi paluma? Igatahes ei ole me suutnud luua kodus rahulikku õhkkonda, kus me saaksime normaalselt üksteisega suhelda. Jutt on siis minu 12 a pojast.
Lühidalt meie minevikust ka - me ei ela poisi isaga koos lapse 4. eluaastast alates. Laps nägi pealt palju tülisid ja oli ise ka seetõttu päris riiakas ja kergesti ärrituv laps. Peale lahutust on nad isaga kohtunud, algul tihedamini kuid kuna isa kolis teise linna ja nüüd ka teise riiki, on nende suhtlus väga minimaalne. Vaheaegadel siiski laps käib tema juures külas. Aga igapäevast helistamist/suhtlemist ei toimu.
Minul on uus elukaaslane nüüd juba 4 aastat. Meil on peres aastane laps ja järgmine beebi on sündimas suvel. Saan aru, et kõik need muutused on teismelisele poisile mõjunud. Ma saan kõigest aru tegelikult - et talle ei meeldi koolis käia, õppida, raamatuid lugeda, pesta, koristada, teha asju, mida on vaja teha, tal on armuvalu ja palju muid muresid. Aga ma ei oska teda mitte kuidagi aidata sest igast meie vestlusest saab suur tüli. Absoluutselt igast sellisest, mis pole seotud sellega, mis talle kasulik. Ta valetab, vassib, vaidleb, manipuleerib meiega, sõimab meid halbade sõnadega, karjub iga jumala päev iga asja peale, mida ta ei saa. Meil on kindlad, temaga kokkulepitud reeglid kuid neid ta siiski eirab. Õppimine on halb, ka selle osas ta valetab palju ja kui ma suhtlen õpetajatega, siis selgub, et valetab ka neile. Mida siis teha....ostan muudkui raamatuid kokku, mis peaks aitama aga ei ole suutnud neid enam lugeda, pole aega ja jõudu ka.
Me mehega teame, mida me valesti tema puhul teeme aga me ei oska seda muuta. Kuidas nii saab siis? No näiteks: mees küsib hommikul lapselt, mida see süüa tahaks, poiss teatab oma soovi. Kui söök saab valmis, ta enam ei taha seda. Mida siis teha, kas öelda, et järgmine söök on kolme tunni pärast ja hetkel sis muud ei saa või...lasta tal minna külmkapi juurde ja ise endale võtta, mida tahab. Ja see söök, mis talle tehti, ära visata? PEame talle tihti tegema eraldi toitu, kuna ta ei söö ertiti midagi. Ma olen nii ummikus ja mu mees ka, näen seda, kuidas see teda vaevab. Me omavahel räägime sellest palju, mõtleme, mida paremini teha...aga kui olukord käes, lähevad kõik närvi ja ongi tüli jälle majas. Pisike poja näeb seda pealt ja kõhubeebile pole ju ka see kisa ja minu ärritumine hea. Psühholoogile saime aja aprilli kuus...mida me siis seni peame tegema, millest alustama?
Mul on ettepanek alustada poisi kuulamisest. Sellisest kuulamisest, kus te ei küsitle ega nõusta, ei loe moraali ega riidle, vaid püüate aru saada, mis pojaga toimub. See ei saa mõistagi väga kiirelt toimuda – aga kui teie suhtes on säilinud usaldus, siis ehk õnnestub. Kui neid privaatseid, südamlikke, hinnanguvabasid jutuajamisi reegliks ja järjekindlalt teha, saate ka ise pojale rääkida, kuidas teie ennast tunnete, mille pärast muretsete jne. Süüdistamisest ja sildikleepimisest pole abi. Kui poeg tunneb, et teie püüate teda mõista, on suur tõenäosus, et ta hakkab püüdma mõista ka teid.
Kokkulepete sõlmimine on omaette kunst. See pole kokkulepe, kus vanem ütleb: teeme nii ja poiss ütleb: mhm. Kokkulepped sünnivad läbirääkimiste käigus: kumbki räägib, millist kokkulepet ta vajab, kumbki teeb ettepanekuid. Kui lapse arvates pole teema tähtis, aga vanema arvates on (nt oma toa koristamine), siis siin jõu kasutamine ei aita. Ikka kuulamine ja oma seisukoha selgitamine. Lapsed hoiavad paremini kokkulepetest kinni, kui nad on olnud tõelised osalised selles protsessis. Selleni jõuda pole kuigi kerge, aga kui toimima hakkab, on terves peres tunda kergendust.
Teismeiga on eriline. Sellega peate kindlasti arvestama. Ning seda, kui harali, kui haavatav, kui iseenda ja maailmaga pahuksis võib üks teismeline olla, näete ju oma poja pealt ilmselt hästi. Teismeline on sama hädas kui 2aastane, kes iseennast ja maailma avastab ja oma reegleid püüab luua. Hädas lapsele tuleb appi minna. Need lapsed, kes käituvad halvasti ja õpivad halvasti, tunnevad end halvasti. Miks see nii on - see on vanema ülesanne uurida. Vähemalt osa abist on teie vanemlik kindlus. Teismelise peas on asjad väga segamini, aga kui ka vanemates on palju segadust (nagu kirjast ilmneb), on see topeltports ja tõesti raske kõigile. Autoritaarsus ja autoriteet on kaks ise asja. Autoriteetne vanem peaks suutma end kehtestada sel moel, et peab endast lugu – ja lapsest kindlasti ka.
Kodus peaksid olema kindlasti ka sellised reeglid, mille üle ei peaks vaidlema.
Kodu ei ole hotell. See pole koht, kus teenindatakse vastavalt kliendi soovile. Kodu on koht, kus kõik on võrdväärsed ja üksteisest hoolivad. Ühtsed reeglid räägivadki võrdväärsusest ja hoolimisest.
Vanemad ütlevad vahel, et lihtsalt ei jaksa enam, kuid vastutus on ikka ja alati vanemate peal. Hädas lapse kõige parem tugi on vanem. Kõik uuringud näitavad, et mida parem/lähedasem on lapse ja vanema suhe, seda väiksem on oht, et lapsega juhtub midagi halba (igat liiki sõltuvused, suitsidaalsus jms).
Kõikide emotsionaalsete olukordade eest perekonnas vastutavad vanemad. Kui teie lähete närvi, ei saa ju lapski rahulikuks jääda (loomulikult ka kõhubeebi mitte). Nii et vanemate rahulikkus, kindlameelsus, kannatlikkus, hoolivus on väga tähtsad. Kui te veel jaksaksite ühtainukest raamatut lugeda, siis lugege Jesper Juuli – „Puberteet. Kui kasvatamine enam ei aita.“ Või viimati välja tulnud „Kodu. Kuidas luua mõnusat õhkkonda ja häid suhteid.“ Need on väga olulised raamatud. Suhteliselt õhukesed ka.
