Tere. Olen mures oma 12 aastase poja pärast. Tal on viimasel ajal tekkinud äkilised vihahood, ei kontrolli ennast, ei lase endaga rääkida.Peaaegu oleks mind isegi löönud. Täiesti äkki oleks nagu mingi sein meie vahel. Üritan temaga suhelda nii rahulikult ja südamlikult kui võimalik aga ta läheb vihaseks ja ei lase rääkida. Tema silmist on kadunud südamlik pilk ja heatahtlikus. Meie elus on küll toimunud viimase aastajooksul palju muutusi aga olema alati saanud ilusti räägitud. Minu vanemate haigestumise tõttu kolisime ühest linnast teise. Seal aga oli elu täiesti võimatu. Igal sammul üritati meid jõuga ja väga valusate ütlemistega paika panna. Eriti teda. Loomulikult pidin ma oma last kaitsma. Meie olime ju harjunud asju lahendama rääkides. Kuna vanas kohas polnud enam tööd ja pangalaenuga ostetud korter on ikka veel müümata, ei jäänud muud üle kui sättida sammud Rootsi poole, kus elab minu õde. Siin on elu rahulik ja kõik inimesed väga sõbralikud. Lapsed ise keeldusid täielikult Eestisse tagasi tulemast. Kui lõpuks tegime otsuse et jääme siia, olid nad väga õnnelikud. Kas nüüd siis hakkab tagant järgi välja lööma endasse kogutud valu ? Ma ei tea kuidas talle läheneda, kuidas rääkida... Ta vihastab juba sellepeale kui ütlen ainult tema nime. Kas võib probleem olla seotud ka tema kasvuga ? Ta jalanumber kasvas vähem kui aastaga 38-sast 43-ni, ja pikkust tuli juurde rohkem kui peajagu. Kuidas ma temaga käituma peaksin, mida ütlema ja kuidas lähenema ? Palun abi !
Teie oletused ja tähelepanekud võivad tõepoolest seletada poja muutunud käitumised. Teie olete koos pidanud mitme korda ümber kohanema ja see on kahtlemata stressirohke. Seda ka isegi siis, kui praeguse eluoluga Rootsis üldiselt rahul olete. Igal juhul on kõikide nende muudatustega kaasnenud palju muret, ärevust, teadmatust ja ka hirmu. Hea kui praegu poiss väljendab rahulolu, kuid kõik eelnev võib olla siiski olnud liialt pingeline. Lisaks on tal niigi keeruline aeg. Ka ilma selliste suurte muutusteta, kus peab kohenema uue koduga, kooliga, keelega, looma uuesti sotsiaalsed kontaktid jne. oleks poisi vanusest lähtuvalt nii palju asju, millega peab toime tulema, sh ka kiire füüsiline areng. Teismelistel jaoks ongi keeluline aeg, mil nad on väga kriitilised, otsivad alles iseendast, olles seejuures ise suures segaduses, muutlikud, kord ülitundlikud ja haavatavad, siis jälle ägedad ja agressiivsed. Paljud leiavad ja jäljendavad mõnd iidolit, autoriteet, võivad üleöö muuta oma välimust, arusaamu, käitumist jne. Kõik see on üks keeruline enesemääratluse aeg, mille juurde käib ka protestimine, tõrksus, isepäisus, vastuhakk, eemaldumine vanematest, sõltumine sõpruskonnast jne.
Vahel võib selles vanuses vanematega inetu käiutmise taga olla püüdlus kaitsta oma mina, soov iseseisvuda. Samas tunnetatakse, et ei olda veel piisavalt nii sõltumatu ja iseseisev ja see ajab vihale. Sellest ka muutunud käitumine ja tõrksus. .
Loomulikult võite talle öelda, mida tunnete ja arvate sellest, kui ta teile näiteks midagi inetult ütleb või muul moel sobimatult käitub. Ilmselt ei te ei saa talle sõbralikku ja heatahtlikku suhtlemist ühepoolselt kuidagi peale suruda. Sellisel keerulisel ajal on parim see, kui teismeline mässumeelne noor teab, et tema vanemad hoolivad temast, nad on tema jaoks alati olemas, kui ta seda vajab, et nad tunnustavad teda ja usuvad temasse. Veel parem, kui seda saaksite otse ka välja öelda. Nad peavad kogema, et neile ei suruta peale moraalijutlusi ja neil oma isiklikud asjad ja vabadus valida, mida ja kellega nad neid jagavad.
Kui ta teile nähvad või näitab oma viha, siis üks võimalus on tema tundeid lihtsalt peegeldada, näiteks: sind pahandab kui ma sellest sinuga räägin; sa tahaksid, et ma su rahule jätaksid vms. Edasi võite ka öelda, et teile on oluline teada, kuidas ta läheb ja olete olemas siis, kui ta tahab sellest ise rääkida.
Põhisõnum on see, et kui ta ka näitab üles viha ja vaenulikkust, siis enamasti ei ole otseselt teie vastu suunatud, pinged on temas endas ja temas toimuvaga seotud. Sageli on vanemad lihtsalt need kõige lähedasemad ja turvalisemad, kes aitavad omal moel neil iseendaga toime tulla. Võiks koguni öelda, et kui teismeline on väga kuulekas ja alati vanematega nõus, ei näita välja kunagi protesti, oma tundlikkust, negatiivseid emotsioone, siis peaks muretsema, miks see nii on ja kas need loomulikud protsessid on millegi pärast mahasurutud. Niisiis teie poeg vajab eelkõige seda, et teie olete tasakaalukas ja turvaline ja tema jaoks olemas.
Vahel on aga ka nii, et muutunud käitumine, nt vihahood, võib rääkida ka suuremast murest või probleemist. Näiteks võib olla, et poiste depressiivsus väljendub agressiivsuses. Kui teile näib, et poisi vihahood on kontrollimatud ja selle tagajärjel on tema toimetulek häiritud, nt toimetulek koolis, suhted eakaaslastega ja teie püüd teda toetada ja mõista ei aita ka kuidagi, siis pöörduge psühholoogi poole.
