Milliste probleemidega puutusite kokku, kui lapsed kooli läksid? Kuidas muutus elu kodus?
Milliseid probleeme kartsite asjata? Mida ei osanud oodatagi?
Kuidas mõjutas ühe lapse kooliminek teisi lapsi?
Vastab tõele, et oktoobris 7-aastaseks saavad lapsed lähevad kooli aasta hiljem. Koolipikendust saab ka arsti soovitusel.
Kuid kool ei tohiks ühegi lapse jaoks olla vihatud või ebameeldiv koht. Olgu see laps siis kooliküps või veidi liialt vara kooli tulnud. Kahjuks võib sageli see siiski juhtuda. Emadel ja isadel ei maksa aga ennast süüdistada, et laps nii tunneb. See ei aita olukorda lahendada.
Poisid on oma arengus ja küpsemises veidi hilisemad kui tüdrukud. Seega võib juhtuda, et nad satuvad kooli liialt varakult. Lapse vaimne areng võib olla vägagi hea, kuid emotsionaalne ja sotsiaalne areng võtab veidi rohkem aega. Samuti füüsiline. Seetõttu on lapsel raske koolis paigal püsida ja ega kiusaminegi nendele lastele võõras ole. Kuid seda me sageli ette ei tea. Ja jällegi - ei ole vaja ennast selles süüdi tunda. Siin on võimalik veel olukorda parandada ja koolirõõm tagasi tuua.
Kindlasti saab suurest koolirõõmu taastamisele kaasa aidata lapse õpetaja ja koolipsühholoog. Nendega tasub teha koostööd. Lapsel peab olema ka koolis keegi turvaline isik, kellele rääkida oma muredest ja keegi, kes peataks kiusamise. Seda ei saa laps üksi teha.
Õpetajaga võiks arutada, kuidas laps tunnis käitub ja kuidas saaks tema kohanemisele kaasa aidata. Hea oleks, kui sellised vestlused ei jäta lapsele muljet nagu tema tekitab kõigile probleeme. Laps ei oska ise selles olukorras toime tulla. Kui täiskasvanud ka käega löövad ja kogu aeg pahandavad, siis on lapsel palju raskem.
Pideva keelamise ja karistamise asemel võiks lapsele seletada, millised käitumised nii Teile kui ka õpetajale sobivad ja meeldivad. Võiks välja tuua lapse positiivsed küljed. Näiteks öelda talle, mis Teile tema juures meeldib ("Mulle meeldib, et sa oma asjad ise kokku paned", "mulle meeldib, et sa oled teiste vastu hea" jne). Nii areneb lapsel ka positiivne minapilt ja see tekitab motivatsiooni paremini käituda ning soodustab lapse vaimset küpsemist. Ei maksa väga palju anda umbmääraseid kiituseid (stiilis "tubli laps", "said ju küll hakkama"). Lapsele läheb korda ikka see, mis konkreetselt Teile tema juures meeldib.
Kui lapse kõhuvalud ja muud kaebused ei möödu, vaid hoopis süvenevad, siis on mõtet pöörduda lastepsühhiaatri või psühholoogi poole, kes saab siis veidi otsesemalt ja konkreetsemalt nõu anda.
Kui lapsel praegu on kooli suhtes vastumeelsus, siis see ei tähenda, et nii jääbki nüüd kooli lõpuni. Kui lapse ümber olevad täiskasvanud ka omavahel koostööd teevad ja lapsele mina-sõnumite vormis selgeid käitumisjuhiseid annavad, siis asi laabub.
