Mul on kaks last, 5 kuune beebi ja 2,5aastane poiss. Poiss on käinud lasteaias 4 kuud, sellest 1 kuu uues lasteaias. Kui eelmise lasteaiaga ei kohanenud ta sugugi, siis tundus, et uue lasteaiaga (kus on kõik temaealised lapsed erinevalt eelnevast liitrühmaga lasteaiast) oli algusest peale sisseelamine probleemitu. Ta läheb suhteliselt heal meelel, protestib hommikuti küll umbes minuti, aga siis läheb juba oma kaisuloomi otsima. Lasteaias pidi kasvatajate sõnul käituma hästi, teeb kaasa ja mängib lastega. Uues lasteaias olin vaid esimene päev temaga koos ja edasi ta soovis üksi jääda sinna, neljandal päeval jäi juba terveks päevaks (9-16).
Üldiselt viib ja toob last lasteaiast isa, aga aeg ajalt olen seda ka ise teinud. Lapsega olen eelnevalt kokku leppinud (täna emme viib ja tuleb õhtul järgi). Kui olen varemalt järgi läinud, siis ta ütleb: ei tahagi emmet siia, mine ära. Eile aga puutusin kokku esmakordselt tõelise jonniga. Läksin järgi ja juba mind nähes hakkas ta karjuma, et: “ei tahagi koju minna, tahan lasteaeda jääda, ei tahagi emmet siia, tahan issit siia”. viskas põrandale pikali ja karjus täiest kõrist. Tema riidepanek oli võimatu, sain küll kampsuni selga, aga ta oskas selle osava liigutusega seljast ära võtta. Lasin tal natuke jonnida ja hea meelega oleksingi lasknud nö lõpuni jonnida, aga oli vaja koju jõuda väiksemat toitma. Üritasin küll tähelepanu kõrvale juhtida (küsisin tema lemmikteemadel küsimusi), aga see ei õnnestunud. Püüdsin temaga rääkida, et ma saan aru, et ta tahaks täna lasteaeda jääda, aga õhtuks lähevad kõik koju, kasvatajad ka. Ma ütlesin, et homme tuleme jälle. Lõpuks panin karjuva ja süles väänleva lapse jõuga riidesse. Välja minnes viskas ta end maha ja karjus edasi ja hakkas rühma poole tagasi minema. Terve kodutöö ja röökis autos. Kodus nokitses ta omaette välikoridoris ja alles poole tunni möödumisel sai issi ta väliriietest lahti riietada.
Nüüd on mul päris suur hirm kui peaksin ise talle järgi minema. Kuidas ta käitub?
Mind ei häirinud teiste lapsevanemate pilgud, sest usun, et enamik on selles vanuses lapse puhul jonniga kokku puutunud. Aga tundsin kohutavat pettumust/valu, et miks ta ometi minuga nii käitub. Ma olen tema jaoks kogu aeg olemas. Kuigi, eks beebi sünd ja uus situatsioon (lasteaeda minek) on kindlasti kõigutanud minu täielikku olemasolu tema jaoks. Samas beebiga on ta väga sõbralik ja ma ei näe armukadedust. Mis muidugi ei tähenda seda, et seda üldse ei ole. Tunnen end tegelikult kehvasti, et uude lasteaeda ei saanud pikemalt harjutada. Võibolla oleks pidanud siiski pikemalt jääma? Kuigi lasteaia harjumuskogemuse sai ta ka eelnevast lasteaiast (istusin seal temaga koos poolteist kuud ja seal ta kais kokku 3 kuud 3h päevas) Kui mina tegelen beebiga (nt söödan), siis issi tegeleb poisiga. Üritan palju temaga mängida kodus, käime kahekesi mänguväljakutel, raamatukogus jne.
Kuna ta jäi eile väga hilja magama, siis järelikult oli ka tema endast väljas. Kuidas küll teda aidata? Mis ma valesti tegin või kuidas peaksin käituma lasteaeda järgi minnes? Kui issi läheb järgi, siis ta ei jonni vaid läheb kenasti riietuma. Alati aga ei saa issi järgi minna ja lähen mina. Nüüd aga kardan juba ette kuigi ei tohiks. Palun andke nõu ja soovitusi mida võiksin teisti teha?
Kogesite hiljuti esimest korda poja tõelist jonnihoogu ja see oli teile suureks katsumuseks ja teeb haiget. Keeruliseks teeb asja see, et justkui poleks nagu põhjust teiega protestida. Kuna te ei tea, mis temaga toimub, siis ei tea ka, mida ette võtta.
Teie poeg on just selles vanuses, kus jonnihood ilmnevad. Nagu isegi kirjutate, küllap on paljud vanemad sellega tuttavad ja seetõttu pole ka niivõrd piinlik, kuidvõrd mure, kuidas toimida.
Nii ongi, lapsed peavad saama näidata oma raskusi tunnetega toime tulla, protestida, püüda kedagi midagi tegema panna, tunnetada kontrolli, mis sellel ajal väljendubki nii, nagu kirjutate. Sellistel pöörastel jonnihoogude hetkedel on lastega pea võimatu kontakti saada, seeõttu ei aita ka rääkimine, manitsemine ega ammugi mitte ähvardused ja karistused (see vaid lisab hirmu ja toimetulematust iseendaga). Kui temalt küsida, siis samuti ei suudaks ta seletada, miks ta nii teeb, vähemalt mitte siis, kui jonn veel temas möllab. Ka hiljem tema nö pinnimine küsimsutega ei pruugi selgust luua, eriti kui see mõjub ülekuulamisena või etteheitena.
Sel hetkel kui, laps käitub pööraselt, nutab, viskub maha, ei luba endale lähemale jne. on ilmselt kõige raskem ka vanematele. Tähtis oleks sel hetkel tõepoolest suhtuda nii, et te pole seetõttu halb vanem, te pole süüdi selles ja ka tema mitte, samuti ei tähenda see, et laps ei hooliks teist või tema teist. Need on lapse keerulised, vastuolulised tunded, mis on täiesti „normaalne“. On ju nii, et olete temale palju pühendunud, teil on peres beebi, tema on rahul lasteaiaga, tal meeldib, kui isa tuleb järgi ja samal ajal olete ka teie tema jaoks väga tähtis. See kõik kokku võib ju olla ka nii, et ta pole otseselt armukade beebi peale, kuid siiski on ta konkurent teiega koosolemiste ja füüsilise läheduse mõttes. Kui ta tunneb end hästi isaga või lasteaias olles, võib see tähendada ka midagi lojaalsuskonflikti taolist segadust. See pole justkui lubatud tunda end hästi ka teisega samal ajal, kui ta on kiindunud ka teisse. See pole mitte viha teie vastu, vaid segadus, abitus, pettumus, kadedus ja konflikt temas endas. Pettunud võib ta olla endas, tal on ka häbi, sest ta ju teab, et nii käituda pole ilus, kuid ta ei tule lihtsalt endaga toime.
Teie saate teda aidata peamiselt nii, et aitate tal luua kontrolli toimuva üle. Asjad käivad kindlal moel edasi. Jätkake seda, et teavitate, kes teda lasteaeda viib ja toob. Kui lähete järgi, siis säilitage meelekindlust ja tehke kõik nii nagu alati. Kui on ta protestib, siis püüdke siiski rahumeelselt, kuid kindlalt ja konkreetselt käituda. Päris jõuga murda pole teda mõtet, kuid suunata ja ohjata võib olla vajalik. Jonnihoo ajal vältige ka moraalilugemist, etteheiteid, ähvardusi jms. Küll aga võite lühidalt kinnitada seda, mida kavatsete, et paneme riidesse, läheme koju jne. Kui tundub, et laps on kontaktne, siis on abistav tema aktiivne kuulamine, st temas toimuva ümbersõnastamine. See võib olla abistav ka ennetavalt, kui on näha, et laps ilmutab protesti, kuid veel ei ole vallandunud jonnihoog. Või ka hiljem, kui on näha, et laps on veidi rahunenud, kuid mitte liiga kaua peale sündmust. Aktiivse kuulamise ja tunnete peegeldamise mõju on selles, et laps kogeb, et teda mõistetakse ja see rahustab. 2,5-aastase jaoks on ju seegi raske, et ta ei oska end väljendada, end arusaadavaks teha ning seda on samuti raske taluda. Kui ta kogeb, et temast saadakse aru, siis ei pea ta pikali viskama, et öelda „ma ei taha“, „olen pettunud“ vms. Tema kuulamine ja tunnete peegeldamine ei tähenda seda, et ta võib nii käituda, see vaid arusaamise väljendamine, et mõistate mida laps tunneb ja olete tema jaoks turvaliselt olemas ka siis, kui tal on halb olla.
Lõpuks võite isaga arutada, ka neil teemadel, mida tema teeb teisiti. Kas on midagi, millest oleks kasu, et mõista, miks poeg käitub teiega erinevalt. Mitte, et peaksite kõike samamoodi tegema, kuid võib olla on midagi, mis mõnda käitumismustrit seletab. Lapsed võivad võtta üle ka vanemate enda ärevuse. Näiteks kui olete ise ebakindel, hirmul, siis võib laps seda tunnetada, võtab selle tunde ka ise üle (ju on midagi karta) ning ilmutada käitumises.
Lisan veel ühe raamatusoovituse: A.J.Solter "Nutt ja jonnihood".
