Tere, mul on mure oma 6 a. tütre pärast. ta läks sept. kooli (ei ole Eestist) ja juba enne seda olin märganud et konfliktide ajal ta läheb täiesti endast välja. siis ta viskab end pörandale, veeretab end seal, taob jalgadega vastu kapp/seina, loobib asju enda ümber ning röögib. Vaatab v.tigeda pilguga otsa ning on ka kätt töstnud löömiseks.(pole aga löönud). Selline olukord vöib kesta kuni 10-15. min. Sel momendil ei saa temaga ka rääkida ning ma olen lasknud tal olla kui ise rahuneb. Konflikti üle rääkida ta ei taha, ei vasta ning teeb teist juttu. Ma ei oska sellises situatioonis ka ise eriti hästi käituda, muutun täiesti närviliseks ning hääl läheb kövaks. Mida teha, oodata kuni ise rahuneb vöi püüda kuidagi vahele minna ning hiljem käitumist analüüsida (aga kellega, kui ta ei räägi?) Väike öde on väga edukas sellist käitumist suuremalt üle vötma, sepllp. olekski kiire nöu teretulnud. Kindlasti on kool ja "uus elu" üheks pöhjuseks aga seda tuli ka enne kooli ette.
Aitäh nöuande eest.
Olete mõelnud, et lapse raevuhoogusid võib soosida raskused kohaneda „uue elu“ ja kooliga, kuid see ei näi seletavat, miks tütar ka varem käitus nii nagu kirjeldate. Teadmata konkreetset põhjust võib siiski näha sellise käitumise taga keerulisi tundeid. Ta võib kogeda hirmu, pettumust, viha ja sellega ongi tal raske toime tulla. Samuti jääks ta hätta rääkimisega, sest enda sees toimuvat ongi raske seletada. Kui muretsete, et te pole osanud reageerida nii, et tütre raevuhoogusid väheneda, siis tasub jälgida, mis eelnevalt juhtub, mille peale tütar raegeerib põrandale viskumise , röökimise või asjade loopimisega. Need on vägagi agressiivsed ilmingud. Näib, et ta tunneb end kuidagi ohustatuna, hirmul, mittemõistetuna vms. End nii tundes võib ta vajada eelkõige teiepoolset turvalist reageeringut ja mõistmist. On tõesti hea, et võimaldate tal rahuneda, kuid edasi ei tohiks jääda nii nagu ignoreeriksite tema tundeid. See võib tekkida, kui peale rahunemist ei toimu midagi. Kuigi ta ei taha rääkida, on siiski vajalik,et ta kogeks, et soovite teda mõista. Selleks on parim võimalus püüda peegeldada tema tundeid ja teda aktiivelt kuulata. Näiteks: ma saa aru, et oled pahane, sest ... (olenevalt eelnenust võib teil olla mõni oletus); või lihtsalt: sulle ei meelinud ....; said minu pealt tigedaks vms. Ühesõnaga, mida te arvate teda tundvat. Võimalik, et ta siiski veidi avaneb ja see on tõenäolisem, kui ta ei pea kartma nt karistamist, teiepoolseid ägedaid reageeringuid, süüdistamist, hukkamõistu jms. See 10-15 min kui ta niikuinii ei reageeri teie küsimustele, ei ole veel paras aega tõsimeelseks kuulamiseks. Kasu võib olla, kui olete siiski tema juures ja mõjuta talle kindlameelse ja rahulikuna.
Mõelda tasub ka üldiselt sellele, milline on kodune meeleolu ja pingelisus üldiselt, teiste pereliikmete vahel. Kuidas käitute ja lahendate konflikte ja kas tal on üle võtta mõnd teistsugust käitumisviisi, kuidas käituda konfliktolukorras. Kuidas on temal üldse lubatud väljendada oma rahulolematust ja mittenõustumist. Kas ta tunnetab, et teda võetakse tõsiselt. Ja lõpuks on ikka ja jälle tähtis ka see, kas tal on piisavalt positiivseid elamusi, tunnustust ja tunnet, et temat hoolitakse. Kindlasti pidage aga oluliseks ka iseennast ja oma enesetunnet. Kas teie ise olete pingevaba, rahul ja õnnelik. Lapsed ju ikka peegeldavad oma käitumisega vanemates toimuvat.
