Poiss läks kooli sel aastal ja juba tekkinud probleemid.Tegelikult olid need juba lasteaias olemas ja nüüd jätkuvad. Aga neid probleemseid lapsi on ca 4 tk,sealhulgas ka minu poiss, kes siis koos lollitavad,ropendavad,löövad ja kiusavad.Kui keegi algatab miskit, siis teeb minu poiss kohe kaasa ja ongi jamad kohal.Ta on kergesti ärrituv, kui keegi talle pahasti ütleb ning selle tulemusena on ta võimeline jõuga lööma,ühesõnaga-elab end kellegi peal välja.tunnis kaasa ei tee,viskab õpiku maha ja kõik-tema ei tee, aga samas õpetaja sõnul on ta väga nutikas poiss,oskab kõike aga lihtsalt ei tee seda ära.Käitumine teeb muret, suust tulevad sellised roppused, mida pole ma varem tema suust kuulnud,räägib et teised ka räägivad nii.Ma olen öelnud küll ja küll, et sina oled sina, mitte keegi teine,ära tee väljagi kui keegi halvasti ütleb ja kui keegi kakleb koolis, siis sina seda ei tee-et nii teevad rumalad poisid.Iga päev ta ütleb et see lõi seda ja too kakles tollega.Ta on ise ka osa võtnud kaklemisest,lihtsalt läks klassikaaslasele kallale.Miks ometi?Mis põhjusel, kas tõesti teised lapsed on eeskujuks, et nii tohibki.Kui palju ma olen seletanud, et nii ei tehta, et sa ei taha ju et sulle ka nii tehakse.Ja samas nägin ühel päeval, kui nad olid väljas(sattusin lihtsalt seal olema) ja minu poisile ka lihtsalt niisama mindi kallale-sai rusikahoope näkku,kõhtu,ribidesse.Hea et nägin,rääkisin selle lööjale ka, aga samas minu süda oli murdumas nähes seda kohutavat pilti, kui minu last lihtsalt niisama löödi.Poiss on emotsionaalne,hakkab kergesti nutma,nutab ka õhtuti enne magama minekut, et ma olin paha poiss, ma tahan olla hea poiss, ma luban et ma homme olen hea laps jne...Aga ikka....keegi ees teeb ja tema kohe järel.Tema klassis on probleemseid ja agressiivseid lapsi,olen õpetajaga rääkinud sel teemal ja õpetaja öritab lihtsalt nad ära eraldada, et saaks tundi anda, vastasel juhul ei tule tunni andmisest midagi välja.Aga mina ise olen mures, mida teha,kuidas suunata last.Et ta oleks tema ise(ta ei ole tegelikult pahatahtlik,töökas ja tubli poiss on), mitte ei laseks end teisel nii palju mõjutada lasta.Iga päev on see teemas ja siiani pole ühtki probleemivabat päeva.Olen käinud psühholoogi juures,kuidagi poolikuks jäi see asi, olen ise läbinud gordoni koolituse sina ja mina ja võtteid siiani kasutanud aga siiani muututsteta.Mida ma veel teha saaksin, et käitumine paraneks,lõppeks see, et teised teevad, mina ka teen siis!NB:Siiani räägin temaga kõigest rahulikult nelja silma all, ei karju.Kas olen äkki liiga leebe ja peaksin häält tõstma,nurka panema vms.Mida teha?
Kui teie kirja lõpumõtetest alustada, siis poisi nurka panemine, hääle tõstmine ja muud tema suhtes agressiivsed võtted probleeme ei lahenda. Küll aga suureneks poja hirm, teie usaldussuhe saaks kahjustatud, ta ei räägiks teile enam oma muredest koolis. Ta kogeks alandatust ning seda, et ka täiskasvanud lahendavad probleeme teiste allasurumise, jõu ja võimu positsioonilt.
Teie mure on vägagi mõistetav ja näib, et probleem on laiem ja ei puuduta ainult teie poega. Kirjast loen, et olete õpetajaga rääkinud ja tema üritab tunnis kuidagi korda tagada. Tundub, et sellest ei piisa, sest kaklused ja kiusamised toimuvad ju ka väljaspool tundi ja koolimaja. Seetõttu on vajalik probleemiga tegeleda ka põhjalikumalt. Arutlege siiski veel klassijuhatajaga, mida ette võtta. Vajadusel tuleb kaasata ka teised õpetajad ja psühholoog, teised lapsevanemad.Sellega olekski raske vaid ühel õpetajal hakkama saada ja ilma klassijuhatajata ei muutuks selles klassis niikuinii oluliselt midagi. Seega vajate, et teie koostöö oleks hea. On olemas häid sekkumisviise, kiusamise vastu suunatud programme. See kogu kooli ja kõikide õpilaste ja vanemate ühine mure. Igal juhul tuleb sekkuda, et probleemid vanuse kasvades ei süveneks.
Õnneks selles vanuses usaldavad lapsed palju veel õpetajaid (kui temagi on olnud mõistev ja lehendusi otsiv, mitte probleeme eirav ja karistav), vanemaid ja teisi täiskasvanuid ja julgevad rääkida, kui neile liiga tehakse või ebaõiglaselt koheldakse. Peagi aga saab kaaslaste hulgas väga ebapopulaarseks nn kaebajad ja siis on probleemidega tegeleda keerulisem.
Mida aga veel teha? Kirjeldate, et teie mured poja käitumisega on alguse saanud juba enne kooli. Sellest järeldub, et kool on küll probleeme süvendanud, kuid poeg ise on kergesti ärrituv, võtab teistelt omaks ropendamised ja löömised. Olete püüdnud ka perekoolis saadud teadmisi-oskusi rakendada, kuid ütlete, et tulutult. Usun, et head kuulamis- ja kehtestamisoskused, mina-keel, probleemilahendusvõtted on väga tõhusad vahendid, kuid võib juhtuda, et sellest ei piisa kõikide murede ja raskuste korral. Igal juhul tahan teid julgusada karistamiste, hääletõstmise ja pojale hinnagute andmise (nt rumalaks nimetamist) asemel kasutama mina-keelt ja aktiivset kuulamist. Eriti oluline on, et poeg kodus näeks ja kogeks, kuidas teie ja teised pereliikmed probleeme lahendavad, kuidas väljendate rahulolematust, mittenõustumist, kuidas seisate enda eest nii, et ei kahjusta, ei ründa ega halvusta teisi jne. Igal juhul on väga tähtis, et poja enesehinnang tugevneks ja ta ei peaks ennast mingil moel halvaks, abituks, saamatuks jne. Teie saate tugevdada tema usku endasse ja hoida temaga head kontakti, usaldussuhet. Selle juurde käib see, et te ei noomi teda, ei süüdista, vaid mõtlete koos, kuidas poeg võiks enda eest seista. Jätakte siiski rahulikult rääkimisi, õpetage ka pojale kehtestamisvõtteid, tema tunnustamist, julgustamist, teotage teda kõiges, milles tal läheb hästi. Kindlasti on midagi, milles ta tunneks end kindlana ja see annab talle julgust enda eest seista ka teisi löömata ja ropendamata. Seega jälgige, kas teie poeg saab teilt piisavalt positiivset tagasisidet (vt positiivne mina-keel). Enda eest väljaastumise õnnestumise eeldus on endast ja teistest lugupidamine.
