Ma tean, et pole esimene ja ka viimane, kelle lapsel raskusi lasteaiaga kohanemisel, kuid räägin siiski mure ära ja ehk oskate anda mõnad soovitust või nippi, kuidas seda talle kergemaks teha.
Laps on mul esimene ja hetkel ka ainus. Olen olnud siiani temaga kodus, poiss on 3a5k. Lahus pole me teineteisest olnud eriti. Pole vajadust olnud ja samas vanaemad töötavad ning linnast väljas. On olnud käike kus siis on issiga või mul sõbrannaga, aga need sellised lühemad tund-kaks lahusolekud. Iseloomult on ta pigem selline arglik ja õrnake. mänguväljakutel hoiab omaette, aga vahest satub ka kellegagi ühele soonele ja siis jooksevad-mängivad koos. Suures lasteseltskonnas pole end kunagi hästi tundnud, kuni 5 last on tema jaoks paras, üle selle juba ei lähe kampa ja hoiab minu ligi.
Suve alguses rääkisime, et hakkab ka lasteaias käima nagu teised suured poisid ja näiteks toodud mitu ta sõpra-tuttavat. Rääkis küll teistele inimestele ka lasteaia nimest ja rühmanimest. Kui aga tuli teema aktuaalsemalt jutuks toimus suur klammerdumine. Enam ei olnud nõus emmet kuskile laskma ja isegi issiga ei lepitud. Muidugi ma ikkagi üritasin teda harjutada ilma emmeta olema ja ajapikku isegi olukord paranes. Korra tegin ka nii et jätsin ta sõbranna juurde lastesõime (tuttav koht, oleme seal palju mängimas käinud) üksinda tunnikeseks, et näidata talle et ma tulen tagasi. Ei tea, kas oli see otsus õige või vale aga eriti see midagi ei muutnud. Lasteaiast oleme alati rääkinud kui toredast kohast ja positiivselt. Ennast valmistasin ka varakult ette, kuid eks mingi närv jääb ikka sisse ja uus kogemus ka mulle.
Eelmisel nädalal läksime koos õpetaja ja majaga tutvust tegema. Mängisime tunnikese õues ja saime õpetajatega tuttavaks. Ta küsis ise ruume näha, otsustasime järgmisel päeval koos siis sees olla. Nii sai ka tehtud. Rühmas olles näitasin kus mis asub ja hoidsin pigem tagaplaanile. mängis küll ja seltsis ka teistega, kuigi väga tihti tuli ka minu juurde. Järgmisel päeval leppisime kokku et on ilma emmeta kuni lõunani. väga rõõmsalt ta ei läinud, kuid siiski ilusti vahetasime riided, lehvitas aknalt ja läks rühma. oli küll veidi nutnud, kuid siis mänginud. kahjuks aga iga päevaga läks asi vaid hullemaks. nüüdseks asi niikaugel et laps teeb juba hommikul ärgates suurt jonni ja pean teda süles viima rühma. sealgi jääb kisaga ja ei lepi kuidagi. pärast minu lahkumist veidi rahuneb, kuid nutab palju. ei mängi ega suhtle teistega. kui esimestel päevadel õues polnud mingit muret ja mängis hoolega, siis nüüd ka õues ei mängi. söögi vastu veidi huvi tunneb ja vähemalt maitseb. kodus lõunane uni väga halb, tund magab sügavalt, siis ärkab nutuga või muidu pahas tujus. muidugi on pealelõunad virilamad ja tujukamad. olen teinud nii et omad toimetamised hommikul ära ja siis olen tema päralt ja teeme asju mida tema tahab. õhtul uinub nutusena, aga öösel magab rahulikult. kui keegi küsib lasteaia kohta, siis eriti rääkida ei taha. väsinuna õhtul või pealelõunal iga asi mis seostub lasteaiaga ajab nutuvõru suule.
tean et alles esimene nädal selja taga, aga mida saaksin veel teha et asi kergemalt kujuneks. tal on kaasas emme pilt ja kaisukaru, kodus "motivatsioonitabel" et paneb kleepsu pärast lasteaiaskäiku ja siis kui teatud arv kleepse täis saab preemia, järgi minnes on alati mõni lemmiksnäkk kaasas, kohal on siiani käinud esimene nädal 3 ja teine nädal 4 hommikupoolikut, viimase tegin isegi veel lühemaks sest hommikul jäi ikka väga raskelt. muidu mõtlesingi et 4päeva järjest on paras, sest pole ju pikka päeva ka ning liigselt puhkepäevi arvan et pigem tuleks kahjuks, sest vahe jääb pikaks. kahjuks ei saa isa last viia, seega olen vaid mina.
mida võiks veel või kuidas võiks käituda? ise olen püüdnud jääda rahulikuks ja ka tänagi kui pidin lausa vägisi viima suutsin säilitada rahu kui ta kogu lahtiriietumise aja pani endale õueasju tagasi selga. kahel päeval on ka tõesti endal silm niiskeks läinud, kuid olen alati kiirelt lahkunud ja äraminekut mitte venitanud.
Harjutate praegu koos oma kolme ja poole aastase pojaga lasteaias käimist - ja nagu lapsele on see suur muutus, on see ka teile.
Kirjeldate oma last tagasihoidliku ja õrnana, kes pigem kas omaette või väiksemas laste grupis end hästi tunneb ja hakkama saab. Me kõik oleme isiksustena unikaalsed ja seda loovad meie eripärad, mis võivad olla me tugevusteks või nõrkusteks (olenevalt, kust poolt vaadata). Teie tundliku loomuga poja jaoks võib sisse elamine "kollektiivi", kus arvatavasti juba kakskümmend ja veel mõned lapsed ringi toimetavad - olla alguses päris keerukas. Palju lärmi, nuttu, naeru, kõik jooksevad... Võrreldes koduse rahu ja vaikusega on kontrast üüratu - ning sellega toime tulek võtab aega.
Lapsed kohanevadki väga erinevalt lasteaiaga, mõni tunneb end kohe kui kala vees, teisel läheb nädalaid... Keskmiselt võib kohanemine nii suure muutusega võtta aega kolm kuud (isegi aasta).
Olete olnud oma lapse jaoks olemas iga päev kogu tema elu jooksul ning eraldi on ta teist olnud vaid mõned korrad/mõned tunnid. Ka see, lapsele maksimaalset turvalisust pakkuv olukord on nüüdseks muutunud. Ta peab toime tulema ilma emata, õpetajatega, keda ta veel nii hästi ei tunne ja kellel on vaja jagada end paarikümne väikese vahel- see on tõsine väljakutse!
Samas on 3,5 aastane laps oma arengult etapis, kus tal on valmidus avastada maailma, ta on valmis astuma esimesed sammud ilma ema käest kinni hoidmata- piltlikult. Ta ei ole enam teiega sümbioosis, tal on oma mina ja võime kohaneda maailmaga, isegi kui see on natuke hirmus või teda frustreerib - andke selleks lihtsalt aega! Teadmine, et tal on alati olemas armastav ema (ja isa), kes lohutab, toetab ning julgustab - annab positiivse ja edasiliikumiseks vajaliku jõu. : )
Kirjutate, kuidas olete tasapisi last (ja iseennast) harjutanud mõttega, et varsti hakkab ta lasteaias käima ning et see on vahva koht; teie hoiak on positiivne ning nüüdseks olete kahel nädalal teinud ka reaalseid samme lasteaiaga kohanemiseks. Väga mõistlik, et tutvustasite pojale maja ja õpetajaid ning olete saanud teda harjutada paaril hommikul nädalas. Alguses võiksite tõesti mitte viiel päeval, vaid vähematel seda teha - lapse õrna närvisüsteemi jaoks on muutustega kohanemine väsitav ning küll ta edaspidi jõuab juba viis päeva nädalas "tööl käia".
Kui teil on nii võimalik, siis rühma magama võiksite poja jätta tõesti alles siis, kui tema hommikud ei ole enam nii nutused.
Rahu ainult rahu! Ning andke aega. Selline hoiak on teie lapsele kõige parem uue ek harjumiseks ja toime tulemiseks. Rahulik ja rõõmus järjekindlus.
Kogu kirjast kumab, kui väga hoolite oma väikesest ning olete emana andnud antud olukorras endast parima!
