Mure selline et paar päeva tagasi hammustas üks tüdruk lasteaias mul poissi(1aasta ja 10 kuud vana) kaks korda ja üsna tugevalt et jäljed siiamaani näha,hammustamine tuli muidugi selle tagajärjel et nad üksteiselt asju üritasid ära võtta.See sama tüdruk küünistas ka kahel päeval järjest poissi näost. Põhi mure on selles et nüüd poiss hammustab ka teisi kui mänguasjadee jagamiseks läheb ja kui ärritub siis hammustab nüüd juba iseennast ka. Mis ma peaksin selle jaoks ette võtma et ta enam teisi ei hammustaks ja ennast ka?
Kui laps käitub kuidagi nii, et see on teile arusaamatu, vastuvõetamatu või lihtsalt imelik, siis tuleks mõelda sellele, mis võib olla peidus käitumise taga. Käitumist pole vaja mõista, aga kindlasti on vaja mõista käitumise kaudu edasiantavat sõnumit. Laps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. On ilmne, et hammustav laps püüab teistele millestki endas toimuvast märku anda, ja enamasti teevad lapsed seda aina uuesti vaatamata keelamisele, kuni tema sõnumit mõistetakse.
Reageerida on loomulikult samuti vaja, sest lapsele tuleb anda selge märk selle kohta, milline käitumine on OK ja milline mitte. Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: kui sa mind (teist last) hammustad, saan ma (saab ta) haiget! Hammustamine on valus! Nii väikesele lapsele peaksid vanemad näitama oma piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid ja selgeid sõnu võiks saata sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine, sülle võtmine ja eemaldumine keskkonnast vms. Tähtis on teada, et lapsed võtavad kuulda vanemate neid sõnu, mida vanemad ise samuti usuvad.
Oluline on mitte piirduda keelamisega, vaid kindlasti uurida, mis on lapse tegelik vajadus. Nii teist hammustamine kui ka enda hammustamine näitavad, et laps tunneb ennast halvasti. Nii et ühelt poolt annab laps sellest märku, kuidas ta ennast tunneb, teisalt aga küsib abi.
Võiks ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta püüda ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.
Kui laps hammustab iseennast, siis seda loetakse ennastkaristavaks käitumiseks. Mis peaks laps seda tegema? Kas teie laps saab teilt piisavalt positiivseid sõnumeid? Kuidas te last keelate oma piire näitate? Kuidas arvestate lapse piiridega? Laps hindab ennast selle järgi, kuidas teda kohtlevad tema vanemad. Minapilt areneb selle tagasiside kaudu, mille vanem talle annab. Kui laps teeb midagi teie jaoks ebakohast, siis rääkige sellest, mida antud käitumine teiega teeb: mis tagajärgi te näete ja kuidas end selles olukorras tunnete. Sõnum lapsele peaks olema: mulle ei sobi sinu teguviis – mitte: sa oled paha laps, et sa seda tegid.
Kõige olulisem lapse käitumise mõjutaja on kontakt ema ja isaga. Lapsele on emotsionaalne, tõeline side vanematega äärmiselt tähtis. Väga paljud laste nn käitumisprobleemid on tingitud vähesest või hõredast kontaktist oma vanematega, nii et ka see on mõtlemise koht.
