Tere,
Sooviksin Teiepoolset hinnangut nn premeerimisele lasteaias.
Tegu on segarühmaga ehk pererühmaga, kus lasped on vanuses 2,5-7 eluaastat. Õks rühma õpetajatest otsustas lapsi premeerida nn ameerikaliku punktisüsteeminga ehk siis need, kes "teenisid välja oma käitumise, oleku vms." (see on õpetaja väljend!) äramärkimise, said rinda kleepitava värvilise täpi. Kõik lapsed rühmas seda selle päeva jooksul ei saanud. Olgu veel öeldud, et neid kleebitavaid täppe jagatakse vahel mõne tähtpäeva puhul rinda ka ilma mingi konkreetse lastepoolse "panuseta" sama rühma teise õpetaja poolt.
Kuidas sellisesse "premeerimisse" suhtuda? Milline on võimalik mõju lapse psüühikale? Kuidas see mõjutab rühmasisest õhkkonda laste endi vahel? Kui minu sisetunne on nüüd õige ja tegu pole vast kõige paremini läbimõeldud tegevusega, siis kuidas delikaatselt õpetajatele seda selgitada?
Ette tänades, Selene
Olete mures lasteaias rakendatava preemiasüsteemi pärast.
Karistuste ja tasude osas on küllalt selge reegel: karistused tekitavad hirmu, tasud (preemiad) sõltuvust. Inimese käitumine on vajaduspõhine, seetõttu on nii karistuse kui ka preemia rakendamine kasvatuses küsitava väärtusega, sest sellega suunatakse laps käituma mingil täiskasvanule soodsal moel, kuid samal ajal võivad lapse sisemised sügavad vajadused jääda tähelepanuta.
Laps on väike väärikas inimene. Kui laps tunneb, et tema vajadustega ei arvestata, saab tema eneseväärtustunne kannatada, täiskasvanuikka võib see kaasa tulla hoiakuna: ma ei meeldi teistele sellisena, nagu ma olen, seega pean püüdma olla keegi teine (kes ma tegelikult ei ole). Inimese eneseväärikus on aga kindlasti seotud vääramatu võimalusega olla aktsepteeritud just sellisena, nagu ollakse. Tasustamise varjukülg on ka see, et laps (hiljem täiskasvanu) on motiveeritud hea olema, hästi käituma jms vaid siis, kui terendab preemia. Kui preemiat silmapiiril pole, puudub ka motivatsioon.
Lasteaiarühm on keerukas kooslus, kus ühiselu sujuvaks toimimiseks peavad kehtima reeglid, mis on kõigile samad. Reeglid kehtivad ikka siis kindlamini, kui selles on omavahel kokku lepitud ja igaüks on olnud osaline. Kui reeglid on väljastpoolt kehtestatud, siis vastutab nende kehtivuse eest nende kehtestaja, ja ta peab pidevalt reegleid meelde tuletama.
Enamasti on ka lasteaiarühmades nii, et reeglid on koos läbi räägitud ja tihti ka meeletuletavalt seinal: olen viisakas, olen sõbralik, aitan teisi, hoian toa korras jne. Kuid lapsed on oma arenguliste iseärasuste impulsiivsed, kokkulepped võivad minna meelest, lapsel on keerukas aru saada teise lapse tahtest, kui ta enda tahe on erinev jmt.
Kasvatajatel läheb vaja palju erialast tarkust, kannatlikkust ja hoolivust, et tulla toime kogu rühma lastega, nii et kõigi vajadused oleks kaetud. Seetõttu pole imestada, et käiku läheb punktisüsteem: nii on lihtsam lastega toime tulla, sest lapsed igatsevad tunnustust ja heakskiitu, soovivad olla teistega sarnased.
Tasusüsteem lasteaias on ühelt poolt tõesti n-ö elu lihtsustav, teisalt võib aga tekitada lisaks eelmainitule võistlusolukorra ning „treppe“, vahetegemist: minul on täpp – mina olen tubli, olen võitja, sinul ei ole täppi – sina oled vilets, oled kaotaja. Seesugune silditamine ei ole hea ka seetõttu, et sildid kipuvad külge jääma. Seesugune ebavõrdsus laste vahel toob aga alati kaasa võitluse olukorra. Võitluslikust olukorrast parem on koostöö, läbirääkimised, kuulamine, mõistmine, arutelu käigus sündinud kokkulepped. See kõik on ka hea pagas täiskasvanuellu.
Ilmselt on teil lapsevanemana oma seisukoht antud küsimuses. Selle võiksitegi kasvatajani viia, rääkides rahulikult, endakohaselt ja hinnanguvabalt (ilma süüdistamata, ilma etteheideteta) sellest, mis teile täpselt muret teeb. Kirjeldage oma muret, oma hirme olukorraga seoses, oma vajadusi lapsevanemana. Mõelge, millised ettepanekud teil võiksid kasvatajale olla. Oluline on kuulata ja mõista ka kasvataja argumente. Ehk on teil üheskoos võimalik leida sobilik lahendus.
