Tere,
ma ei ole tihe foorumite külastaja, kuid nüüd on hetk, kus ise ei tule enam toime(ei enda emotsioonidega ega ka poja käitumisega).
Kodus on Meil kõik korras (ei ole raha-muresid, ilus, korras kodus, lapsed ei kannata puuduse all, käivad huviringides, jne.), teeme kõike lastega koos. Peres kasvab meil 3 last (2 tüdrukut, 7a. ja 3a. ning 4a. poeg), tüdrukutega probleeme pole aga pojaga on neid viimasel ajal kohe eriti palju tekkinud. Kodus on laps nagu laps ikka, kui midagi ei saa siis proovib jonniga oma tahtmist saada, kuid lõpus taltub ja läheb oma asju edasi toimetama. Probleemid just väljaspool kodu, lasteaias ja nüüd ka trennis. Poeg pidavat niisama, ilma põhjusta teisi lapsi ja ka kasvatajaid lasteias lööma (nr rusikaga kõhtu, jalaga), loobib asju (toole, laudu), kui teda rahustama minnakse või korrale kutsutakse siis kisab nii, et terve "maja" jookseb kokku , õpuks ikka rahuneb maha ja saab aru, muis valesti tegi, palub andeks aga ikka, mõne aja möödudes (kas siis tundide või päevade möödudes) käitub jälle sama moodi. Teda ennast ka kiusatakse teinekord (poisid nagu poisid ikka), kuid tema pidavat sagedasti ka niisama kaklema kippuma. Ta ei taha nagu üldse korrale alluda ja teda korrale kutsudes hakkab kohe kisama " nagu ratta peal".
Nüüd on asjad vist niikaugel, et lasteaia jutkond on ka asjasse pühendatud.
Seega, kui kellegil on olnud sarnast olukord siis, kuhu pöörduda, mida teha?
Kõigi soovitused on teretulnud!
NB! terava-keelega kriitikud võivad sellel korral "soovitused" enda teada jätta!
Ette tänades!
Saan aru, et poja käitumine on teie jaoks arusaamatu ning teeb teid abituks, sest kodus teil selliseid väljaelamisi ei toimu. Kodus te tulete poja käitumise ja emotsioonidega toime, kuid mujal on probleemid suureks läinud ning õpetajad hädas. Esiteks võib öelda, et halvasti käitub laps, kes tunneb ennast halvasti. Lööma ja asju loopima paneb teda mingi pinge või emotsioon, millega ta ei oska ise muul viisil veel toime tulla. Ühelt poolt on oluline aidata lapsel õppida oma emotsioone teadvustama ja nimetama, kuna siis ei vaja ta nii palju füüsilist välja elamist. Teiselt poolt oleks vajalik vähendada võimalikke pinge allikaid. Lapsed on tihti väga tundlikud erinevatele pingetele ja seega on raske kindlaks teha, kust temasse see pinge tuleb. Muidugi võib kindluse mõttes konsulteerida ka arstiga, ning välistada neuroloogilised või psüühilised probleemid.
Kuidas siis õpetada lapsele emotsioonidega toimetulekut? Sellele küsimusele annab põhjaliku vastuse Gordoni perekooli koolitus, mille kohta saab lähemalt lugade meie kodulehel. Lühidalt öeldes on tähtis, et lapse halva käitumise taga näeks lapsevanem lapse pinget ja tundeid, mis teda vaevavad. Loomulikult katkestab vanem käitumise, mis teeb kellelegi või millelegi liiga ja väljendab selgelt mina-keeles oma tunnet ja vajadust, kuid oluline on, et hinnanguid andmata. Kui olukord on taas turvaline, siis saab peegeldada lapsele tema tundeid: „Sa said pahaseks millegi pärast“, „Ma näen, et sulle ei meeldi, et …“ või näiteks „Sa tahad, et … oleks teisiti ja see teeb su kohe täitsa vihaseks“ . Laps kinnitab seda väidet ja räägib edasi või lükkab ümber ja täpsustab. Vanem saab peegeldada uut lapse väljendust ja nii võib korduda aktiivse kuulamise protsess pikalt. Vahel on selline jutuajamine nagu sibula koorimine, mille käigus jõuab kiht kihilt sügavama põhjuseni ja tegelike vajadusteni. Võimalik, et teie lapse, oma vanuse tõttu, ei oska ise veel tuua olulisi põhjuseid, kuid ta saab aktiivse kuulamise käigus kogeda, et keegi üritab mõista tema raevu taga olevaid vajadusi ning see õpetabki tal enda tundemaailma tundma õppida. Laps õpib siis emalt uut sõnavara tunnete kohta. Väiksed lapsed tunnevad enda sees tundeid, aga ei oska nendega midagi peale hakata ning kui nendele anda siis hinnanguid, et nad on pahad, siis neil tekibki endast selline pilt ja nad lepivad, et ongi pahad.
Gordoni perekooli õpetatakse ka oskusi, kuidas õppida ka ise märkama ja vältima hinnanguid, mida me kipume suheldes andma ning väljendama selle asemel oma vajadusi. Ka see aitab arendada lastes võimet näha teiste vajadusi. Tänapäeva lastele ei tule ju enam kasuks see, kui nad õppivad pimesi alluma ja käske täitma. Pigem aitab neid elus see, kui nad oskavad enda emotsioonidega toime tulla, oskavad ümbritsevate inimeste vajadusi märgata ning häid suhteid luua. Kirjast ei selgu, kas mina-keel ja aktiivne kuulamine on teie jaoks tuttavad, aga need kindlasti aitavad lapse emotsionaalsele arengule kaasa. Eriti toetav oleks, kui ka lasteaia kasvatajate poolt oleks sarnane toetav hoiak, et nad näeksid halva käitumise taga lapse pinget, ärevust, rahuldamata vajadusi ning oskaksid neid peegeldada ja last aidata. Aktiivne kuulamine vähenda väga jõudsalt pingeid.
Kindlasti on üks hea võimalus pöörduda ka perenõustaja poole, kes aitaks täpsemalt välja selgitada, mis võivad olla just teie lapse pingete põhjused ja kuidas saaksite kogu perega teda rohkem toetada. Perenõustajate kontaktid leiate samuti meie kodulehelt http://www.sinamina.ee ja kui elate mujal, siis Pereteraapia Ühingu kodulehelt www.pereterapeudid.ee.
, õpuks ikka rahuneb maha ja saab aru, muis valesti tegi, palub andeks aga ikka, mõne aja möödudes (kas siis tundide või päevade möödudes) käitub jälle sama moodi. Teda ennast ka kiusatakse teinekord (poisid nagu poisid ikka), kuid tema pidavat sagedasti ka niisama kaklema kippuma. Ta ei taha nagu üldse korrale alluda ja teda korrale kutsudes hakkab kohe kisama " nagu ratta peal".