Tere!
Olen veidi mures oma 5 aastase tütre pärast. Lapse isaga oleme lahus juba 4 aastat, tütar seda aega ei mäleta, kui me koos elasime. Praeguseks on mul uus mees ja 1 aastane tütar temaga. Tütred omavahel saavad väga hästi hakkama. Minu praegusel mehel on ka 5 aastane tütar, kes küll ei ela meiega, kuid käib nädalavahetustel ja vahest ka nädala keskel mõnel päeval meil. Minu mees püüab väga 5 aastastesse suhtuda võrdselt, aga ikka tekib ka konkurendi tunne, kuigi neil on koos ikka tore mängida ka.
Tütre isaga suhted on vahest paremad, aga vahest kaob ta kuudeks (vahest neljaks kuuks)täiesti ära, isegi ei helista tütrele. Siis on tüdrukul väga rasked ajad. Nutab uinudes ja hommikul tõustes, lasteaiast koju tulles jne. Viimane kord, kui nii juhtus, siis oli meil isaga tõsine jutuajamine. Loodan, et rohkem nii ei juhtu.
Hetkel kohtuvad isa ja tütar u. nädalas korra, see on minu meelest ok.
Minu tütar on alati olnud väga hea suhtleja, tal on olnud väga palju sõpru ja ta leiab endale igal sammul jälle uusi.
Nüüd aga on tekkinud lasteaias probleemid...
Tal on juba mitu aastat probleem riidesse panekiga, ta justkui unustab ära, mis ta tegema pidi. Mängib jope lukuga, sokiga, iga asjaga tuleb kohe mäng (ta on super mängija) või siis lobiseb lasteaiakaaslastega samal ajal, kui teised riietuvad, aga ise unustab selle.
Nüüd on hakatud teda narrima, et ta on nii aeglane, tigu, viimane hapupiimane jne. Mistõttu ei taha tüdruk enam lasteaeda minna (ta on alati olnud suur lasteaia sõber, suvi on tema jaoks liiga pikk ilma lasteaiata). Kasvatajaga olen sellest probleemist rääkinud, ta lubas jälgida rohkem, et seda narrimist ei oleks.
Kodus on riidesse panekuga sama probleem, ma üritan olla rahulik ja talle koguaeg meelde tuletada, mida ta tegema peab, aga ta justkui ei kuulekski. Istun talle kõrvale ja annan asju järjest kätte, aga see kõik võtab ikkagi kohutuvalt palju aega. Vahest kaotan ma muidugi ka kannatuse ja tõstan häält, kuigi tean, et see asja paremaks ei tee.
Mis kõige imelikum, ma tean, et ta on suuteline end väga kiiresti liigutama. Üldiselt on energiline tüdruk.
Olen nõutu. Kas olen ise valesti käitunud? Mida peaksin tegema? Kuidas käituma?
Loodan, et see kiri liiga laiali ei valgunud ja te siit mingi pildi meie olukorrast saite.
Vastust ootama jäädes,
ema
Olete mõistev, et tütre enesetunnet võivad mõjutada suhted isaga, või õigemini, kui need ei ole korrapärased kui mistahes muu talle oluline igapäevaelus toimuv. Nii see on, et lapse enesetunne on väga tähtis ning tema käitumised sellest mõjutatud.
Raskused riietumisel näivad olema seotud tema tähelepanu hajumisega. Ta küll teab, mida peab tegema ja kuidas, kuid on palju asju, mis veel samal ajal toimub - ümberringi ja see mõjutab ka tema sees toimuvat. Kuna ta võib olla keskmiselt tundlikum , siis see tekitabki raskusi keskenduda ühele konkreetsele asjale. Eks seda juhtub ka suurematega ja täiskasvanutegagi, et vahel on mõtteid hajevil ja asjad ei laabu nagu tavaliselt.
Kuidas saate teda aidata? Kuna teate, et asi pole mitte suutlikkuses kiiremini teha, on ju olukordi, kus tüdrukult energiat jätkub, siis saategi oma last jälgides aru, mis tal aitab asja juures püsida ja aktiine olla, mis jälle pärsib. Seda olete juba kogenud, et halvustamine ja narrimine ei aita, pigem teeb asja hullemaks. Üldistatult võikski öelda, et ikka läbi julgustamise ja tunnustamise muutuvad asjad paremaks, mitte läbi etteheidete. Võimalik, et ta vajaks abil tähelepanu ühel asjal hoidmisel, nt ei räägi samal ajal muid asju, vaid ainult sellesse tegevusse puutuvat (kas paned enne püksid ja siis särgi või vastupidi? kumma jala saabas see on? Milline nööp sellesse auku läheb jne?) Saan aru, et see on aeganõudev, kuid mõte on selles, et püüda toetada tema keskendumist, sest noomimine „tee kiiremini“ ei tööta ka paremini. Tähelepanu aitaks ka hoida ühe tegevuse juures, kui püüate vältida samal ajal teisi tähelepanu „röövijaid“, nt keegi teeb või räägib samal ajal midagi põnevat, mida tüdruk jälgib, telekas mängib vms. Seetõttu on teie juuresviibimine kindlasti ka toetav ja peaks mõjuma hästi. Tehke seda siis, kui te selleks aega olete varunud ja saate rahulikku meelt hoida, kuid pidevalt juuresolemise ja aitamisega teda abituks muuta ka ei ole mõistlik. Tüdruk peaks kogema ka seda, et saab ise hästi ja kiiresti hakkama, st ka eduelamus on tähtis Tehke seda, mis teile endale näib kohane ja lapse keskendumist toetav. Kui näib, et ta justkui nagu ei kuulekski (see viitab, et ta on mõtetes mujalt), siis esmalt püüdke temaga kontakt saavutada ja alles siis püüda talle midagi öelda.
Küllap olete mõelnud, et kogu see probleemistik on seotud tütre enesetundega. Seega on tõesti väga oluline, kui jätkuksid kindlatel aegadel kohtumised isaga, et ta saaks oma küsimustele vastuseid, kui need tekivad ja ta tunneks end laiemas tähenduses turvaliselt ja hästi. Jätkake ka koostööd lasteaiaga, mis mõjub hästi ühes kohas, võib olla hea teada ja kasulik ka teises.
