Tere, mure väga suur.
Mul on poeg kes saab varsti 12 aastaseks. Tal probleemid käitumisega nii koolis kui kodus. Koolis ta kiusab konkreetselt ühte last (koos sõpradega) ja seda juba pikemat aega. Kuidas lahti saada sellest kiusamisest? Õppida eriti ei taha, tunni ajal segab teisi. Kui miskit ei oska või ei saa aru siis jonnib ja ei tee kaasa. Samamoodi on ka kodus, ei viitsi õppida. Koolist koju tuleb vahest 3 tundi. Kuigi oleme kokku leppinud, et toob asjad koju ja siis võib välja minna mõneks ajaks ja hiljem õppida. Vaidleb pidevalt vastu ja targutab. Kodus kiusab oma väiksemat venda, kohati isegi nagu pahatahtlikult. Oma lubadustest kinni ei pea. Pidevalt on pikad vestlused kus ta annab lubadusi aga ei täida. Ta ei ole tegelikult nii halb, oskab olla väga abivalmis ja sõbralik, seda on ka öelnud õpetaja. Ma lihtsalt ei oska temaga enam rääkida. Mida teha? Mida saan mina teha, et poissi aidata ja suunata teda õigesti käituma.
Kirjutaks natuke lapse minevikust. Laps sündis siis elasin koos joodikust elukaaslasega, kes oli kodus (nii vähe kui ta oli kodus) vägivaldne ja riiakas minu shtes. Laps kannatas kindlasti omamoodi. (Lapsel probleemiks sünnist saati voodimärgamisega. Nüüd hakkab vaikselt sellest välja kasvama.) Kui poiss oli kolmene läksin elukaaslasest lahku ja hakkasin koos elama oma praeguse abikaasaga. TA võttis poisi kohe omaks ja kasvatab teda nagu oma poega. Aasta pärast sündis väike vend. Tundub, et sellele ta pidas ilusasti vastu ja ei tekkinud eriliselt suurt armukadedust. Kuigi jonnis ja vajas rohkem tähelepanu. Andsime talle ka piisavalt tähelepanu. Lasin tal aidata kui tegelesin väikse vennaga jne.
Ma ei tea mida teha, et saada lahti nendest jonnidest ja panna poiss tegema vastavalt oma lubadustele. Tahaks teda kuidagi aidata. Nüüd on veel lisandunud uuesti kodust raha võtmine. Korjame kodus kassasse raha ja eile mees avastas, et sealt on raha võetud. poiss tunnistas, et tema laenas ja kui raha saab siis paneb tagasi. Kahjuks seda enne ka juhtunud, lootsime et saime asjad sirgeks räägitud ja asi korras aga kahjuks kordus. Mida teha? Kuna poisil on varsti tulemas sünnipäev siis mees arvas, et tuleks karistuseks sünnipäevapidu ära jätta. mida tahtsime pidada väljas ja kutsuda ka klassikaaslased. Kas on see õige tegu? Mees on tore, mängib lastega lauamänge, käib jalutamas ja aitab koduste töödega. Aga ta suht karm ja kõva häälega. Oma arust räägib ta normaalselt aga mina kuulen kuidas ta lastega räägib ja mulle tundub, et kohati nagu karjub. Ise ta seda ei tunnista. Tean, et olen ise teinud ka laste kasvatamises vigu mis nüüd maksvad mulle endale kätte. Ka see võib olla põhjuseks miks poiss nii käitub. Kui mees on poisiga riielnud ja mulle on tundnud, et ebaõiglaselt siis olen automaatselt vahele läinud ja last kaitsenud. Tean, et see on vale käitumine ja mehe autoriteedi õõnestamine aga minus on kohe käivitunud kaitseinstikt kuna ta ei ole tema bioloogiline isa. olen seda viga nüüd üritanud parandada. aga kas on äkki liiga hilja? Olen üsna nõutu ja vajan eelkõige ise abi. Ette tänades ja vastust ootama jäädes, Katrin
Teie poja käitumine teeb teile muret ja seda juba mõnda aega. Olete püüdnud teda erineval moel poega mõjutada, kuid siiski olete nõutu, sest probleemid jätkuvad. Saan aru nii, et olete otsinud põhjuseid ja näinud ka seosed peres toimunuga.
Üldistatult võib öelda, et probleemne käitumine on tihedalt seotud d halvast enesetundest. Ka teie kirjas on juba olulistele seostele viiteid. Näiteks kui poiss ei saa tunnis hästi aru, siis hakkab segama, seega käituma häirivalt. Eriti tundlikud ollakse teismeliseks saades - on ju väga piinlik ebaõnnestuda, olla saamatu, mitte hakkama saada, teiste halvustamist taluda jne. Ebamugavustundega toimetulekuks sobivad siis ka tunni segamine, kellegi teise naeruvääristamine, lihtsalt halvasti ütlemine, ropendamine või mille muuga silmapaistmine. Kui üks asi ei tule hästi välja, siis ju vaja olla „tunnustatud“ milleski muus – see on teismelisele ülitähtis, olla tunnustatud, märgatud, hinnatud, imetletud. Selleks sobivad ka probleemsed käitumised, nt olla löömamees, julgeda õpetajatele vastu hakata, ropendada, kuuluda kampa ja teha midagi keelatut, suitsetada , olla purjus jne. (õnneks ei käi see kõik teie poja kohta).
Väga oluline on, et poiss mõistab ja tunnistab oma tegusid, nt raha võtmist. Ju oli tal selleks oma tungiv vajadus. Kui poiss lubas tagasi panna, siis jälgige, et ta kokkulepet ka täidaks. See on oluline ka tema enda pärast, see aitaks hoida ka endast lugupidamist ja säiliks vastastikune usaldus. Seejuures võiks arutleda selle üle, mille jaoks poiss raha vajas, milline on talle sobiv taskuraha . Seega kokkulepped on vajalikud ja järjest enam ka talle endale vastustust. Vastutus ei saa aga tekkida liialt range kontrolliga ega valikuvõimalusteta.
Teile näib, et isa on vahel liialt karm, nii karistamisel (sünnipäeva ärajätmine) kui ka selle poolest, kuidas ta räägib (karjub). Teil võib olla õigus olla erimeelt. Mehe arvustamine poja juuresolekul võib aga autoriteeti õnnestada ning omakorda poega vastuhakule õhutada. Seega oleks siiski hea, kui te erinevatest arusaamades omavahel räägite ja poeg tunnetaks, et ta ei saa „kaitset“ või õigustust nendele käitumistele, mida te õigeks ei pea.
Kirja teel on keeruline öelda, mis võib olla poja probleemide taga ja veel vähem on võimalik anda konkreetseid käitumisjuhiseid ja garantiisid, et need aitavad. Mis on aga kindlasti tähtis – kui poeg tunneb end väärtustatuna, siis ta ei pea probleemse käitumisega oma enesetunnet tõstma. Seega tunnustage teda selles, mis on hästi. Hea meel on lugeda, et suhtute temasse hästi, usute tema headusse ja abivalmidusse. Samuti õpetaja. Seda peaks kindlasti poiss ka kuulma. Eriti oluline on, et teda tunnustakse need inimesed, kes on talle tähtsad, kes on autoriteet. Näiteks isa?
Kui ta teeb midagi, mis teile muret teeb, siis lõputu moraali kordaine ilmselt ei aita (ta ju teab, mida tohib ja mida mitte). Te võite väljendada oma nördimust ja pahameelt tema käitumise kohta, kuid mitte teda ennast halvustades. Kaasake ta arutellu, kuidas ta saaks käituda teisiti nendes olukordades, mis seni on probleeme valmistanud. Mitte vaid ebamäärane lubadus, olla parem, vaid konkreetselt, mida kavatseb teha teisiti. Karistamised ei pruugi samuti aidata – mida suurem ta on seda, rohkem oskab ta neist kõrvale hiilida. Sünnipäevapeo asemel võib ta ju proovida seda kuidagi teisiti tähistada. Tema enda väärtus ei pruugi muutuda, ta toimib vaid seeläbi, kas on oht nö vahele jääda või mitte.
Kirjas on vaid mõned mõtted, millest võib abi olla, kuid ei pruugi. Ma arvan, et põhjalikumaks analüüsiks ja ka käitumise muutuseks, mis oleks ka püsivam, on vajalik ikka järjepidevam tegelemine peresuhetega. Seega soovitan siiski pöörduda pereterapeudi poole, et koos jõuda selleni, et kellegi käitumine ei oleks häiriv ja murettekitav, et kõik pereliikmed tunneksid end hästi .
