kuidas esitada konkreetne südistus . Käidi õpetaja koti kallal. 1.kaduma läksid kommid- mida sõid kõik.-väide 1 tüdruk andis . Tema ütleb et olid teises toas laual- meil selline komme. et aeg ajalt saadakse esinemistelt komme ja mis üle on laual-söömiseks ja ei sööda üksi,vaid jagatakse teistega.
2 kaduma läks 200 kr. st peaaegu kogu raha.- seda ei tunnista keegi.
üldse oli kohal 4 last . ühega tegelesin individuaalselt, teistel oli aega kolada. Kõigiga individuaalselt räägitud, keegi mingit asja ei tunnista. Samas pole ka ühe rühma lapsed, et kollektiivsustunne.
Probleemi peab saama lahendatud ,sest palju ühiselulisi üritusi, kus kõigil raha ja muu parem järelvalveta.Tegemist väga ühtehoidva ja keskmisest tblima seltskonnaga.
20aastat seda tööd teinud ja seni esmakordne selline asi.
See on jah, keeruline ja murettegitav lugu. Raha kadunud ja ei tea kes seda tegi ning tõesti on põhjust karta, et sellised "kadumised" võivad hakata korduma. Kindlasti on kõigil ebamugav, alles jääb kahtlus ju kõigi jaoks, kedagi ei tea usaldada.
Samuti on oluline, et tegelik näppaja saaks ka oma õppetunni ning keegi ei saaks süüdlaseks ilma põhjuseta.
Kirjast küll ei selgu, kui vanad lapsed on, kuid küllap mõistavad kõik asja tõsidust. Vahel on karistuse ähvaradamisest mõjusam väljendada oma pettumust, kurbust või nõutust, et mida nüüd teha, kui raha on kadunud. Arutleda koos, kuidas võis nii juhtuda ja miks üldse selliseid asju juhtub? Kuidas nad aitaksid sõpra, kes on varastanud? Mis tunne on teistel, kui asjad kaovad ja keegi nende hulgast on need võtnud, jne.?
Koos võiks arutada ka seda, mida edasi teha, et enam nii ei juhtuks?
Lastega koos arutamisest võib kasu olla, tunne, et see on ühine mure ja soovite last, kes on varastanud, aidata (st ei ähvarda karistusega) ja pakute võimalusi tegu heaks teha.
