Tere
Mul on selline mure, et ma ei tea, kuidas oma lapsega teatud teemal rääkida. Kirjutasin eile poja kehalise kasvatuse õpetajale sest ta oli märkinud e-kooli lapse tunni käitumishindeks "rahuldav" ehk "3". Küsisin õpetajalt, mis on see põhjus, tahtsin seda enne teada, kui lapsega rääkima hakkan sel teemal. Ja selgus, et poiss halvustab teisi, oma meeskonnakaaslasi, kes talle ei meeldi, kutsub neid inetute sõnadega...Ja lisaks ei ole ka koostööaldis.
Poiss ise on rääkinud, et talle meeldib kehalise tund, et neil on esimest aastat meesõpetaja, see talle väga meeldib, et õpetaja on tore ja teeb nalja...ja nüüd siis selline info... Ma olen tõsiselt shokeeritud sellest, sest kodus meie mehega ei kasuta halbu sõnu. Häbiga pean tunnistama, et oleme küll kellestki võibolla rääkinud, et see on selline või too on teistsugune... Ehk sellest siis laps on saanud õppust? Aga mida siis nüüd ette võtta, kuidas talle see selgeks teha, et see teeb teistele haiget, kui neile halvasti öelda ja et see ei ole viisakas? Ma tean, et kõik iniemsed ei peagi ju meeldima aga neile halvasti ka öelda ei tohi.
Üldse on temaga meil niipalju raskusi ja probleeme, et mul on tunne, et olen juba täielikus ummikus ja ma kirjutan nõustamiskeskkonda, kuidas oma lapsega toime tulla..ka see pole ju normaalne, ema peaks ju teadma, kuidas lapsega toime tulla...
Lühidalt ehk meie elust. Olen olnud lapsega kahekesi alates tema neljandast eluaastast. Tema isa elab teises linnas ja nad kohtuvad suhteliselt harva. Minu ja poja elus on olnud palju muutusi, kindlasti on need ka oma jälje jätnud - olen peale tema isa lahku läinud veel ühest elukaaslasest ja oleme kolinud päris mitu korda, küll oma linna piires. Nüüd viimased kaks aastat on aga meie elus üks väga tore mees, kes on võtnud mu poja kohe algusest peale omaks ja tundub, et ka vastupidi. See mees on meile suureks toeks, armastab meid ja hoiab väga. Just hiljuti kolisime taas suuremasse korterisse, kuna mina ootan seitsmendat kuud last ja arvestasime kõikide vajadustega, ka poja omadega, et tal oleks oma tuba, et kool oleks ligidal....
Mees on alati mind püüdnud aidata probleemides, mis puudutavad last. Aga ka temal on mõistus otsas, tal endal lapsi pole varasemast elust ja ega ta ka ju ei tea, mida teha. Tihti viskab meil poja käitumine üle ja me ärritume ta peale, kamandame ja käsutame ja tänitame...vahel terve õhtu möödub nii, et ei saa ühtki head asja lapele öelda - tundub, et kõik mis ta teeb, on valesti. Ei korista midagi enda järelt, kui kuskil midagi teeb, ei viitsi õppida, ei viitsi tuba koristada, ennastki puhtana hoida. Samas tahab ta vahel meid aidata, nendes töödes, mis talle meeldivad. aga kui paluda tal teha midagi tema jaoks ebameeldivat, siis ta muidugi leiab alati sada poõhjust, miks seda EI peaks tegema. Samuti ei saa ta keeldudest aru, kui tal ei lubata sõbra poole minna, sest koolis läks halvasti. Ta lihtsalt läheb.
Oh, seda kõike on nii palju ja ma nii väga kardan, et kaotan oma lapse. Et temast kasvab üks ülbe teismeline, kes peab end väga vingeks kujuks, teised on nõmedad "ajukääbikud" nagu ta tunnis on öelnud, et kodus ei pea midagi tegema jne. Et las need vanemad tänitavad. Aga ma ei taha ju tänitada! Mulle ei meeldi üldse see, kuidas me omavahel lapsega suhtleme! Ma tahan temaga normaalset suhet, et meil oleks tore ja õnnelik perekond, kus kõik on oma eluga rahul. Aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Lihtsalt ei tea.
Ma tean, et suur viga on minus ja mu mehes. Meil on kodus raamatuid, mida peaks lugema - Tark Lapsevanem, Jesper Juuli raamatuid, oleme käinud kunagi varem ka psühholoogi juures...saime nõuandeid, mis on täiesti loogilised....Aga kui see kõik tuleb tegelikkusesse panna, on need oskused peast pühitud ja tüli jälle majas. Kas meil pole piisavalt tahtejõudu last mõista? Või puuduvadki oskused?
Tahtsin minna Gordoni perekooli aga sinna on vist mõtet minna vaid koos mehega. Selleks aga pole meil hetkel võimalusi, mees on aasta lõpuni hõivatud välisreisidega, iga nädal päev või paar ära ja nii ei ole mõtet ju minna sinna koolitusele. Ja see on päris kallis ka, hetkel liigagi...kuigi suhe mu lapsega on veelgi kallim...mida siis teha...Kui keegi sellest kirjast üldse aru sai, siis ma väga palun siit mingitki juhtlõnga, millest alustada või mida temaga ette võtta....
Suured tänud juba ette!
Olete mures oma suhte pärast pojaga, vahest tundub, et ta teeb kõke halvasti, valesti jne., vahest jälle, et ise käitute mehega valesti.
Alustame ehk sellest, et lapsevanemaks inimesed saavad ilma selleks spetsiaalselt valmistudes, lapsevanemale vajalikest oskustest on hakatud rääkima täie tõsidusega alles viimasel aastakümnel. Teilgi on kodus head raamatud, mis on ilmunud just viimasel ajal. Raamatutarkusega on lood nõnda, et seda tarkust peab oskama kasutada. Just koolitusel muutuvad teadmised oskusteks. Toetaksin igati Tere soovi õppida Gordoni perekoolis, isegi ilma abikaasata. Perekond on süsteem ja iga süsteemi osa muutus (Teie muudate käitumist) muudab kogu süsteemi (peret) tervikuna, seda enam, et just praegu on Teil selleks aega. Muidugi, ideaalne oleks kasvada koos abikaasaga, kuid väga harva õnnestub vanematel korraga kodust ära olla. Ikka käiakse nii, et üks ühes rühmas ja teine hiljem teises.
Laps on koolis arvustanud klassikaaslasi, nimetanud neid “ajukääbikuteks”. Lapsed ei tee midagi kellegi teise pärast, vaid ikka oma vajaduste rahuldamiseks. Mis vajadus võiks olla sellise poja käitumise taga? Kindlalt saame teada ainult teda aktiivselt kuulates. Oma kogemusele toetudes, võin oletada, et selle taha võib olla soov rikkuda kaaslaste tuju, sest endal on tuju paha. Laps tunneb end halvasti. Kirjutate isegi, et olete palju kolinud ning laps on olnud tunnistajaks kahele lahkuminekule.
Peale selle kuuleb ta kodus palju näägutamist enda kallal.
Enamasti vanemad osutavad lapse halbadele tegudele parimate kavatsustega, et ta enam nii ei teeks.
Kuid see ei toimi. Silmas peaks pidama kahte asjaolu.
Esiteks, peab alati eristama last ja tema käitusmist. Vanemal on õigus öelda välja oma rahulolematus lapse teatud tegudega, kuid mitte kunagi ei või halvustada last ennast. “Ma olen šokeeritud ja ehmunud, et nimetasid oma klassikaaslasi “ajukääbikuteks”. See on OK, kuid lubamatu on: “Sa oled tõeline jõhkard!” Sama reeglit tasub meeeles pidada ka teistes kodustes vestlustes, kui juttu tuleb vähesümpaatsetest inimstest. Ikka mida ta tegi ebameeldivat, mitte milline vastik inimene ta on.
Teiseks, pole lootagi, et laps loobub halvast käitumisest selle pideva meelde tuletamise najal. Hoopis vastupidi, laps vajad arenguks “head kasvupinnast”, s.o. positiivset tagasisidet kõige kohta, mida ta teeb hästi. Ainult heakskiitev keel on toetav ja innustav. Kirjutate, et vahest laps on valmis teid aitama, märgake seda: “Mul on nii hea meel, et tulid meile appi, nüüd saame koos rutem tehtud.” Selle tõe paikapidavust on kerge kontrollida enda peal. Mõelge, mis Teid ennast innustab, kas osutamine vigadele, või saavutuste märkamine.
Tahan peatuda veel ühel lapse vajadusel, vajadusel olla armastatud, kuuluda perekonda. Kindlasti vajab poeg nüüd, kui ootate peresse uut liiget, enam kinnitust, et ta on armastatud ja temast hoolitakse. Ehk tasub seda korrata tihedamali kui muidu on kombeks olnud. Muidugi sel hetkel kui tõsti seda tunnete, mitte pole pahane nt. koristama toa pärast. Ebasiiruse tunneb laps kohe ära ja see teeb haiget.
Kommentaariks asjade pakkimise kohta. Ehk võiks lapsega arutada, miks ta ei kiirusta ja kas vajab abi.
Olete mehega mõlemad hoolivad vanemad ja kindlasti tahate lapsele parimat, just sellest soovist on ajendatud Teie abipalve. Usun, et suudate luua oma peres armastavad ja toetavad suhted
Ma olen tõsiselt shokeeritud sellest, sest kodus meie mehega ei kasuta halbu sõnu. Häbiga pean tunnistama, et oleme küll kellestki võibolla rääkinud, et see on selline või too on teistsugune...