OLEN MURES KUNA MU 9 AASTANE POEG VALETAB. KUI MINGI KAKLUS TOIMUB KOOLIS, SIIS TA RÄÄGIB MIDAGI MUUD KUI TÕTT. OLEN PÜÜDNUD TALLE SELGEKS TEHA, ET VALETMINE EI OLE HEA JA KA MINUL ON HÄBI KUI SINU RÄÄGITUD JUTT EI VASTA TÕELE MIS TEGELIKULT OLI JA KES ALUSTAS KAKLUST, PAREM RÄÄGI KOHE NII NAGU OLI. AGA IKKA VALE. TA RÄÄGIB NII VEENVALT, ET SILM KA EI PILGU. KAS VÕIB OLLA KA SELLINE ASI PÄRITAV, KUNA TEMA ISA KA VALETAS JA VALTAB PRAEGUKI. MA ENAM EI SUUDA JA OLEN VÄGA HÄDAS.
Keeruline on tülide korral selgust saada, mis on tõde ja kes valetab.
Oluline on teada saada, mis tegelikult juhtus ja ära kuulata kõik asjaosalised. Kui on põhjust arvata, et keegi teadlikult valetab, siis on abiks see, et kui nad kuulevad üksteise juttu, seega viia läbi rühmavestlus. Kui versioonid on erinevad, siis teha vahet faktidel ja tõlgendustel. Enamasti vaieldakse selle üle, kes alustas. Üks pool väidab, et teine lõi esimesena, kuid teine väidab, et enne öeldi või tehti talle midagi ärritavat, solvavat. Kellel on õigus? Vahel pole lahendus mitte selles, et selgitada välja see, kelle on rohkem õigus ja kes süüdi, vaid lasta neid rääkida ja arutleda selle üle, mis neid ärritab ja mis tekitab soovi arveid klaarida.
Hea oleks koos arutada, mis edasi teha. Näiteks tuua välja erinevused arusaamades, tõlgendustes vms ja küsida asjaosalistelt, kuidas nad seda seletavad ja mida nad arvada, mis edasi saab.
Mis puutub pärilikkusse, siis geenidega valetamist lastele kaasa ei anta, küll aga annavad vanemad lastele eeskuju, mida kiputakse järgima.
Valetamisega kaitstakse end millegi ebameeldiva eest. Mõelda tuleks sellele, mis kasu ta saab, mis teeb tõerääkimise raskeks? Kas on olnud selliseid tõdesid, mida pole hea kuulda-teada? Kas ta saab alati endale valetaja tiitli?
Kui õnnestub ilma hirmuta kõik ära rääkida ja usaldussuhe saavutada, siis puudub ka valetamisel mõte.
Soovin selleks head tahet ja usku, et ka Teie poeg soovib tõde rääkida.
