Tegemist on põhikooli lõpuklassiga. Klassis on moodustunud 4-liikmeline poistekamp, kes võtab tundide ajal sõna teemavälistel asjadel, ei allu reeglitele, õpetajatele räägitakse vastu, tunnis ei tehta tööd kaasa. Õpetajad suunavad koolipsühholoogile, kuhu nad aga nõus ei ole tulema. Soov on aga, et poisid lõpetaksid põhikooli ja klassis oleks parem keskkond. Kas oskate anda mingeid soovitusi ?
Teie poolt kirjeldatud olukorra jaoks ei ole ühte head ja toimivat nippi. Selliste situatsioonide lahendamisel tuleb teha koostööd nii klassijuhatajaga, aineõpetajatega, lapsevanematega, õppealajuhataja ja psühholoogiga. Hea tulemuseni jõuab läbi koostöö.
Millest siis võiks alustada? Psühholoogina tasuks alustuseks minna tunnivaatlust tegema, et täpsemalt arusaada kes on tunnikorra rikkumisel võtmeisik. Enamasti on üks grupiliikmetest liider, kes käivitab ka teiste käitumise. Vaatluse käigus näete täpsemalt ka seda, kuidas antud õpetaja poisse korrale kutsub ja kas see on kõige efektiivsem viis. Peale tunnivaatlust saab vajadusel õpetajat nõustada, teemal mida võiks teisiti teha, vahel aitab õpilaste kohtade vahetamine klassis.
Juhul, kui poisid keelduvad psühholoogi juurde tulemast, saab neid ükshaaval kutsuda välja õppealajuhataja. Hea oleks estlus läbi viia iga poisiga eraldi. Vestlusel peaks osalema klassijuhataja, õppealajuhataja ja psühholoog. Üksinda on oluline poistega rääkida selle pärast, et nii kaob poistel grupi toetus ja kohtutakse konkreetse inimesega, mitte grupiga. Vestlusel ei tegeleta süüdistamisega, vaid probleemi sõnastamisega, mis põhjusel see ei ole aktsepteeritud ja põhiline rõhk läheks lahenduse otsimisele. Ideaalis peaks lapsed ise välja pakkuma lahenduse. Juhul kui neil endal mõtteid ei ole tasub pakkuda omaltpoolt alternatiive mille vahel saab laps valida. Vestluse lõpus lepitakse kokku uus käitumine, mida laps proovib järgida ühe nädala jooksul. Seega saavad kõik poisid nädalase katseaja. Peale nädalat kohtutakse uuesti ja vaadatakse üle, mis on paremuse suunas liikunud ja mida peaks veel muutma. Väga oluline on nädalane katseaeg, kui seda ei anta valgub kogu teema väga ruttu laiali. Vajadusel on võimalik ümarlauda kaasata ka lapsevanemaid. Vestluse ülesehitus jääb samaks. Väga hea oleks, kui poisid kirjutaksid lepinguvormis üles oma lubadused. Peale individuaalvestlusi oleks hea kokkuvõtta kogu grupp ja paluda kõigil üle korrata, millised lubadused nad on andnud. Vestluste aeg ei pea olema pikk, enamasti jõuab need ära teha vahetundide ajal.
Selliste lugude puhul tasuks psühholoogina järele uurida, kas 100% kõigil õpetajatel on samad probleemid samade poistega. Väga sagedased on juhused, kus tõsised probleemid on 2-3 õpetajal, mõnel on natukene vähem ja osad saavad edukalt hakkama. Sellisel juhul tuleks külastada kõigi õpetajate tunde, kellel on tõsised probleemid ja vajadusel neid nõustada. Siin on võimalik teha ka ühe klassi aineõpetajate ümarlaud, kus õpetajad saavad ise oma kogemusi ja nippe jagada kolleegidele.
Kokkuvõttes saab psühholoog koolis seda protsessi juhtida aga mitte üksinda lahendada. Korra probleemide puhul on väga oluline, et õpilased saavad aru, et nende tegevusest on teadlikud paljud osapooled. Antud lugu tahab järjepidevat tegelemist ja kohtumisi poistega.
