Tere! Minu tütar hakkas selle aasta augustis käima lasteaias. Algul läks kõik kenasti (liigagi!). Tahtis väga jääda ja emmest polnud üldse lugu. Nädala käis, siis oli nädala nohuga kodus ja pärast seda hakkasid probleemid. Hommikuti läheb suure nutuga. Issiga minnes lepib siiski paremini kui emmega. Aga nüüd umbes paar nädalat on lisandud õhtused nutuhood. Küsib, kas homme lähme lasteaeda, kui ütlen jah, siis nutab... on siiralt õnnetu ja nutab. Hakkab mulle loendama asju, mida ta lasteaias teha ei taha (süüa, võimelda jne), et tahab olla ainult emmega koos. Ütlen talle, et nuta rahulikult ära ja sa ei pea tegema midagi, mida sa teha ei taha. Siis ta kordab mitu, mitu korda minu öeldut. Isegi öösiti keset und hakkab tihtipeale nutma ja ütleb midagi lasteaia kohta. Õhtud on tal väga õnnetud... magama ta enam ka eriti ei taha minna, sest teab, et pärast seda peab jälle lasteaeda minema. Lisaks ka see, et ta keeldub lasteaias midagi söömast... ainult magustoitu sööb. Tema suurim hirm ongi, et ta peab sööma. Iseenesest päeva jooksul on ta lasteaias rahulik ja mängib... aga selle-eest õhtul...! Samas lasteaiast tulles räägib oma päevast küllaltki rõõmsalt... probleemid hakkavad õhtul magama minekul. Rühmaõpetajad on väga toredad ja professionaalsed... töötan ise samas majas ja tunnen neid isiklikult. Tahaksingi teada, kuidas peaksin käituma? Kas peaksime äkki lasteaias käimisega pausi tegema vms? Tema hirme ja nuttu on õhtul lihtsalt valus vaadata... kas on ikka õige, et lasteaed niimoodi mõjub? Tänan ette vastuse eest!
Olete täiesti mõistetavalt väga mures oma lapse hirmude pärast. Tundub, et teil on lapsega lähedane suhe ning teiega olles tunneb laps end turvaliselt, et väljendada vabalt oma muresid ja hirme. See on väga oluline ja last kindlasti abistav – on olemas inimene, kes teda kuulab ja hoiab, kellele saab väljendada oma emotsioone ja seeläbi neid maandada. Tegemist on alles väga väikese inimesega, kes ei pruugi täpselt arugi saada, mis temaga toimub ja mis teda häirib; veel vähem suudab ta seda arusaadavalt sõnadesse panna. Seetõttu on väga oluline, et paneksite ise tähele kõikvõimalikke lapse repliike, ootamatuid käitumisi ja reageeringuid jms. mis võiksid anda vihjeid temaga toimuva kohta. Neid lapsele tagasi peegeldades ja temaga koos arutades võib midagi selguma hakata, mis aitab tema reaktsioone lasteaiale paremini mõista.
Seda tuleb ette päris sagedasti, et laps, kes esialgu jäi rõõmsalt lasteaeda, hakkab mõne aja pärast väljendama oma protesti. Alguses on uus ja huvitav, kuid aja jooksul saab talle selgeks, et ta on emast-isast eemal pikka aega, ei saa alati teha seda, mida just parasjagu soovib, peab alluma üldistele reeglitele jne. ning see põhjustabki negatiivseid emotsioone. Reeglina on sellest hoolivate õpetajate ja toetavate vanemate ühiste pingutuste abil võimalik kenasti üle saada.
Teie lapsel on lisaks tavapärasele hommikusele protestile suur hirm ja ärevus just õhtuti, mis hakkab laienema ka magamisele. Mulle jäävad teie kirjast kõrva kaks märksõna – söömine ja magamaminek. Tundlikele lastele mõjuvad väga tugevalt ka sündmused, mis toimuvad mitte otseselt nendega, kuid nende kaaslastega. Näitena võin tuua lapse, kes keeldus ühel päeval kodus söömast ja nii pikka aega järjest. Uurides selgus, et lasteaias oli ükskord üks tema kaaslane söögi ajal oksendanud ning see mõjus temale nii, et ta hakkas ise söömist kartma. Kui teie laps näeb unesid, siis võivad päevased üleelamised ja emotsioonid unes võimenduda. Soovitan veel rääkida rühmaõpetajatega – mis on muutunud võrreldes augustinädalaga, mis on lasteaiaelus toimunud (väikesed detailid on tähtsad – kas on keegi laps, kellega on pahandatud, kas on midagi juhtunud söögi ajal, kuidas lapsi sööma innustatakse), mismoodi näevad välja võimlemistunnid, milline on selle õpetaja stiil jne. Igapäevaselt infot vahetades on teil lihtsam kodus oma last mõista ja toetada ning õpetajad saavad täpse ülevaate, mis last vaevab, oskavad selle alusel terasemalt väikeseid asju tähele panna ning teie tütart toetada.
Võite proovida koos lapsega ka mängida N: „Hea päev lasteaias“, „Halb päev lasteaias“. Võttes appi lapse lemmiklelud, laske tal kujundada oma unistuste lasteaed, anda oma leludele rollid, valida mängitavad olukorrad. Sisenege seeläbi tema maailma ja lustige koos. Mängus realiseerib laps alateadlikult kõik oma mured ja hirmud ning teie võite sealt saada olulist infot. Või kui mäng ei õnnestu, siis ehk meeldib teie tütrele joonistamine – tema tegelasi, kujundeid, värvi- ja ruumikasutust jm. temaga koos uurides võib samuti olulist infot saada. Last toetab kõige paremini see, kui te oma tähelepanekud talle sõnastate ning uurite tema reaktsiooni. Seeläbi võib ta teadlikuks saada, mis toimub (see vähendab iseenesest hirmu) ning saate koos mõelda, mis teda kõige paremini aitaks. Kindlasti tasub teil väljendada lapsele ka enda sees toimuvat N: „Kui sina oled õnnetu, olen mina samuti õnnetu. Ma väga tahan, et sul oleks päeval tore olla. Ma tahan väga aru saada, mis on juhtunud, et sa oled lasteaeda niimoodi kartma hakanud – siis saan sind ehk aidata“.
Väga positiivne on see, et te tema tundeid aktsepteerite („nuta rahulikult ära“) – see annab lapsele sõnumi, et ta on armastatud koos oma nutuga, et ta võib olla selline nagu ta on, et on ok kui tal on hirm. Oluline on muidugi ka see, et te selle nutu ajal olete tema juures või hoiate teda süles, siis ei jää teie aktsepteerimine ainult sõnadeks, vaid armastav sõnum jõuab tõesti lapseni. Nii suudab laps oma hirmudega toime tulla ja leiab ühel päeval ise viisi, kuidas ennast aidata. Sest kui ema usub temasse, siis usub tema iseendasse ja oma hakkamasaamisesse.
Kui tugevad õhtused emotsioonid jätkuvad ja miski ei tundu aitavat, siis on ehk tõesti mõistlik lasteaias käimises paus teha – ehk settib selle aja sees midagi. Võtmesõnaks on siiski detailne infovahetus õpetajatega ning lapse hoidmine ja kuulamine õhtul kodus.
