Minul on mure oma 3 aastase tütre pärast, kes lasteaias ühe kasvatajaga lepib ideaalselt ja ootab temaga lasteaiapäeva, kuid teise kasvatajaga, kes juba 40 aastat kasvatajana töötanud, ei taha ta üldse lasteaeda minna.
Juba eelmisel õhtul enne kauem töötanud kasvatajaga ühist lasteaiapäeva räägib tütar, et ei taha järgmisel päeval lasteaeda minna. ja hommikul nutab kodus, tahtes mitte lasteaeda minna. Teel lasteaeda on kõik korras, kuid nii kui rühma uksest sisse astume ja ta seda eakat kasvatajat silmab, hakkab nutma ja nõuab koju minekut.
Ma olen alati südame külmaks teinud neil päevil ja minema läinud, saates ta pisarais rühma. See teeb haiget ja paneb muretsema.
Teise, noorema kasvatajaga, ei ole miskit probleemi. Ta jookseb rõõmsalt neil päevil rühma ja minu kojuminek ei ole probleem. pigem unustab mu tütar ära, et üldse emmega tuli ja ma koju läksin tagasi.
Mida teha? Kuidas saada laps leppima ka teise kasvatajaga?
Kardan, et selline olukord paneb ta lasteaia vastu? Võib selline situatsioon tekitada mingisuguse trauma lapsele?
Lapsed nagu täiskasvanudki seltsivad ühtede inimestega, teistega aga mitte, keegi on sümpaatsem, keegi jätab külmaks, kellstki vaimustume jne. Oluline on püüda aru saada, mis lapse jaoks teises kasvatajas on sellist, mis teda nutma ja koju tagasi tahtma ärgitab. Kolmeaastase sõnavara peaks olema juba päris suur, kindlasti oskab ta mingeid seletusi anda, kui last tähelepanelikult kuulate. Abi võib olla sellest, kui lapsele ise mingeid lausealgusi pakute, sisuks see, mida arvate lapsega juhtunud olevat. Ehk on see kasvataja, kes vähem meeldib, öelnud midagi kõvemini kui laps on harjunud, või on tema hoiakus või toonis midagi last hirmutavat, ehk on ta nõudmistes konkreetsem ja kindlasõnalisem, kuulab vähem ja on direktiivsem kui teine kasvataja... Mis iganes see ka ei ole, mille peale teie laps kirjeldatud moel reageerib, oluline on püüd teda mõista ja anda talle sõnum, et saate temast aru ning püüate aidata.
Samas oleks ehk abi ka sellest, kui püüaksite selle kasvatajaga rääkida, pakkudes olukorda välja eelkõige kui teie enda muret, mitte kui kasvataja süüd. Kui pöördute kasvataja poole viisil, millest ta või välja noppida õhkõrnagi süüdistuse, siis võib juhtuda, et jutuajamine jookseb liiva. Hea oleks, kui saaksite kasvatajaga rääkida nii, et see oleks avatud jutuajamine kummaltki poolt ning lõpeks heade kokkulepetega.
See oleks parim tulemus, sest kui te ei saa enda jaoks asju selgeks, siis kardate kasvatajat lisaks lapsele ka teie ise, laps tajub ka teie ärevust ja seda enam ei tule lastaeda minekust midagi toredat välja.
Nii et leppima panna ei saa, saab selgendada arusaamu, suhteid, kuulata, mõista, püüda teha kokkuleppeid, seda kõike nii kasvataja kui ka lapsega. Oluline on, et teie enda hoiak olukorrast väljumise osas oleks positiivne. Kui laps tunneb, et teda on mõistetud, kui lapsel on lubatud välja näidata kõiki oma olukorrast tulenevaid tundeid, kui teie hoolivus, tähelepanu ja tugi on lapsel olemas, siis on suur tõenäosus, et kõik see laheneb hea tulemusega.
