Ajendas kirjutama juba mõnda aega vaikselt süvenenud kahtlus, et poisil ei ole koolis kõik päris nii nagu peaks, sest sõpradega väga väljas ei käida ja hea meelega istuks ta pigem arvuti taga kui läheks välja mängima.
Sõpru on jäänud samuti vähemaks ja praegu mängib ta pigem ühe-kahe sõbraga ja varasemate mängukaaslastega ta hästi läbi ei saa. Näiteks saadetakse enda juurest eemale ja sõimatakse lollpeaks.
Poiss on tegelikult väga sõbralik, rõõmsameelne ja aktiivne suhtleja. Kodus suur kallistaja ja teiste eakaaslastega võrreldes palju lapselikum (tüdrukud ja väljas hängimine ei huvita).
Olen tähele pannud, et ta on suuremas seltskonnas üliakatiivne, uudishimulik ja proovib kõigest osa saada ja kõigele kaasa ja vahele rääkida. Sellega muutub ta teistele päris tüütuks. Väga kergelt ta ei solvu, aga kui solvub, siis mossitab ta teise äärmusena pikalt omaette.
Sünnipäevadele kutsututest lastest on üldiselt kõik lapsed kohal ja niipalju kui mängulisi tegevusi kõrvalt vaadata, siis probleeme mina ei näe.
Koolis hinnetega ka probleeme ei esine ja õpetajatel etteheiteid pole. Koolikaaslased tegid oma esimese bändi kuhu teda ei võetud kuigi ta oli üks ideegeneraatoritest ja mängib muusikakooli kogemuse tõttu ka kõige paremini pilli.
Lasteaias ja algklassides tal sõpradega probleeme ei olnud ja ta oli pigem üks aktiivsemaid ja populaarsemaid poisse. Nüüd on meil aga tekkinud probleem kus võetakse koolikott ära ja mõnitatakse...
Mida me peaksime vanematena tegema ja kuidas me saaksime last toetada või suunata enne kui olukord hullemaks kujuneb või muretseme me vanematena üle?
Kui vanem märkab lapse käitumises ja olemises muutusi on kindlasti oluline otsida põhjuseid ja lahendusi.
Alustada tuleks lapsega vestlemisest, et täpsemalt arusaada, mis last häirib ja kuidas ta ise antud olukorda hindab. Kindlasti peaks lapselt küsima, kuidas te vanemana teda aidata võiksite. Lapsed oskavad ise kõige paremini hinnata, millisest abist on kasu ja millest võib asi hoopis hullemaks minna. Kui lapsega on räägitud võiks lapse klassijuhatajaga vestelda, mida tema antud olukorrast teab ja kuidas võiks seda lahendada. Loomulikult peab lapsele ütlema, et teil on plaan klassijuhatajaga rääkida.
Kui klassijuhatajaga ei ole hea kontakt, tasub ühendust võtta koolipsühholoogiga. Psühholoog saab samuti uurida erapooletu inimesena laste omavahelisi suhteid.
Kõige parem lahendus on see, et kool saab ise lahendatud kiusamise teema. Sellisel juhul viib, kas klassijuhataja või psühholoog läbi kiusamise vestlused, teeb lastega kokkulepped, annab lastele teatud katseaja käitumise parandamiseks. Kui kool kiusamisjuhtumiga hakkama ei saa, tuleb kaasata kõigi osapoolte vanemad. Sellisel juhul osalevad vestlusel kõik lapsed koos vanematega.
Eelnevalt sai kirjeldatud kogu kiusamisjuhtumi lahendamise astmed, mida kõike ei pruugi vaja minna. Alati on esimene samm märkamine ja sealt edasi vestlus oma lapsega. Vestlusest selgub, kuidas edasi liikuda.
