Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: lasteaiast kooli

ema
Külaline
Postitatud 13.04.2011 kell 13:44
Poiss saab peagi 7a ja läheb sügisel kooli. Käib lasteaias, aga eelkoolis mitte. Tema kõne areng oli üsna hiline, ka käitumine suures osas just sellest tingituna problemaatiline, seega on omal ajal käidud nii logopeedi, neuroloogi kui psühholoogi juures. Lasteaiaga kohanemisega (4a vanuses) probleeme polnud, kuid sõpru tal senimaani pole. Annan endale aru, et ta ei käitu ka praegu päris nagu keskmine temaealine (mitte ainult minu hinnangul), on veidi rohkem omas maailmas tegutsev, kuid agressiivne pole olnud. Ta pole küll kurtnud sõprade puudumist, kuid tunnen ise, et ta ikka aegajalt vajab neid. Ka kodus on ta kasvanud suht üksi, mängukaaslasi pole eriti olnud peale 3,5a noorema venna. Logopeediliselt on poisil kõik juba mõnda aega korras, vaimne areng ok, mõnes osas isegi üle võimete. Käeliselt ehk on mõnes asjas kohmakam.

Nüüd järsku lasteaiast kurdeti, et nemad tõsises mures, et kuidas laps koolis hakkama saab. On oma mõtetes ja riidesse ei saa, kui vaja õue minna või mujale. Ka agressiivsust esineb (rüselemine), ei reageeri keelamistele. Veel paar kuud tagasi saime arenguvestluselt valdavalt positiivset tagasisidet - laps tark, omapärane, julge, saab ise hakkama, kui ei saa, palub abi, ainult keskendumisega ja tähelepanuga tekib vahest probleeme. Selline tagasiside võis tingitud olla ka sellest, et vahetult enne seda laps oli pikemalt haiguse tõttu kodune olnud. Nüüd aga laps lausa kuu aega järjest lasteaias läinud.

Mure siis selles, et kuidas laps ikkagi koolis hakkama hakkab saama? Kuidas saaksime last aidata?

See riidesse panemine enne õueminekut on ikka probleemiks ka kodus. Ta lihtsalt tegeleb kõige muuga. Kogu aeg peab teda kõrval suunama, et ta just riidessepanekuga tegeleks. Ta mõtleb omi mõtteid, jutustab vahel, mõnikord tegeleb hoopis sellega, milliseid asju õue kaasa võtta jne Vahest läheb ikka päris emotsionaalseks kui eriti pikaks on protsess läinud.

Teine asi on tema emotsionaalsus. Valjuhäälselt reageerib nii headele kui halbadele tunnetele. Ebaõnnestumistele reageerib nutuga, võib ka pikali visata. Oleme küll püüdnud õpetada rahulikuks jääma, paremaks on küll läinud võrreldes varasemate aegadega, kuid... Ilmselt ka lasteaias käitub ta sarnaselt ja seetõttu narriv suhtumine rühmakaaslaste poolt.

Kas selline laps on ikka kooliküps? Teadmiste poolelt küll. Aga emotsionaalselt? Sotsiaalselt?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 15.04.2011 kell 10:36
Olete saanud oma poja kohta lasteaialt positiivset tagasisidet, samas ka kahtlusi, kuivõrd ta kooliks valmis on. Kui ma õigesti aru saan, siis erinevad spetsialistid pole leidnud midagi, mis viitaks takistustele kooli minna. Peamine, mille pärast muretsete on keskendumisraskused, mittereageerimine mõnes olukorras, oma mõtetes olemine, emotsionaalne reageerimine ebaõnnestumistele. Kindlasti ei saa kirja teel hinnata lapse kooliküpsust. Seda saate arutada ikka nende spetsialistidega, kes lapsega tegelenud ja on vastava pädevusega. Otsustamisel tuleks mõelda, kas need tähelepanekud, lapse kohta on, mööduksid ühe aasta jooksul lükates kooliminekut edasi või on tegemist lapse eripäraga, millega tuleb arvestada ka edaspidi.
Kooliminek on tõesti suur muutus ja ei kulge kõigile ühtmoodi. Kui teie laps vajab rohkem aega omaette olemiseks, toetust keskendumiseks ja tunnetega toimetulekuks, siis sellega tuleb arvestada nii kodus kui ka lasteaias või koolis. Keskendumisele aitab kaasa üks-ühele suhtlemine, segavate tegurite kõrvaldamine, selged lühikesed konkreetsed instruktsioonid, sõbralik suhtumine jne.
Kui tal miski ebaõnnestub, siis lubage tal näidata oma emotsiooni ja säilitage heatahtlik suhtumine (kasutage aktiivset kuulamist). Samas andke tagasisidet selles, mis hästi on (vt positiivne mina-keel). Veel jälgige, et lapse igapäevaelus oleks stabiilsus, soovitavalt kindel päevarütm, kindlustunnet pakkuvad inimesed ja keskkond.
Kui otsustate lapse koolimineku kasuks, siis hoidke kontakti klassijuhatajaga, vajadusel ka logopeedi, eripedagoogi või lastepsühhiaatriga. Paljudele lastele võimaldatakse ka täiendavad tuge õppimisel, kui on raskusi mõnes õppeaines või suures klassis keskendumisel.
Soovin teile meelerahu võimaldavat otsust.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!