Veerand läbi ja avastasin, et tüdruku hinded tunnistusel on väga kehvad, ainult 3 puru. Varem tal õppimisega probleeme ei ole olnud! Kogu aeg on ise hakkama saanud ja ma ei ole seetõttu tema kooliasjadesse kunagi sekkunud. Püüdsin temaga sellest nüüd siis tõsiselt rääkida. Alguses heaga ja lõpuks juba kurjaga. Ta isegi ei kuula mind. Läheb ära teise tuppa või välja. Ma ei tea mida teha, kontrollida järgmisel veerandil kogu aeg tema õppimist, keeleta väljaskäimised jne. Tal on üheksas klass ja lõpetamine ees!!!
Hüperaktiivsete laste puhul on vanemate kannatus tõesti viimase piirini viidud. Ja ei olegi võimalik alati rahulikuks jääda ja see on loomulik. Siiski nõustun Kiisu arvamusega, et karistamine ei mõju. Võib küll mingiks ajaks kaduda meie jaoks soovimatu käitumine, kuid kannatavad lapse ja vanema suhted. Peamiselt kasutatakse karistamiseks millegi lapse jaoks olulise äravõtmist, keelamist, aga ka sakutamist ja karjumist. Siin tasub mõelda, et kuidas ma ise tunnen, kui keegi minu peale karjuks, lööks või midagi ära võtaks! Ma tunneksin süüd ja alandust, samuti tekiks trots ja eneseõigustus. Täpselt nii tunnevad ennast ka lapsed. Peale karistust võib laps mingi hetke isegi käitud meile sobival moel, aga trots ja alandus püsib ning vallandub ühel hetkel ikkagi (seda eriti murdeealistel).
Kui laps varastab, siis ei saa talle tõesti öelda "tubli" või "pole hullu". Parim viis on väljendada oma tundeid lapse sellise käitumisega seoses. Näiteks: "Mul on väga häbi/kurb/ebameeldiv/jm kui sa nii teed. Mul kulub nüüd palju raha, et seda kinni maksta."
Hüperaktiivse lapse kooliprobleemide puhul peaks aitama tihe kooli ja kodu koostöö. Nii nagu koduski, peavad ka koolis olema lapsel selged reeglid ja päevarutiinid. Vanematel tasub ise õpetajatega kontakti otsida ja aktiivsust üles näidata, sest õpetaja võib probleemi küll näha, aga tegeletakse ikka nende lastega, kelle vanemad ise kooli suhtes aktiivsed on.
Hea oleks üles otsida ka koolipsühholoog, kui ta muidugi koolis olemas on.
