Tänan väga olulise teema tõstatamise ja osavõtlikkuse eest. Olete väga keerulises olukorras, teie ja kooli juhtkonna arusaamad ja väärtused lastega suhtlemises on väga erinevad ja selle vastuoluga on tõesti raske toime tulla. Tahan toetada teid selles, millesse ka ise usute, et lapsed, kes väljendavad probleemset käitumist, vajavad abi ja mõistmist, see on nende viis anda teada, et neil on väga raske, nad on haavatavad ja karistamine teeb nende enesetunde veelgi raskemaks ja ka käitumise agressiivsemaks, sh ka verbaalselt.
Seega karistamine ei ole mingil juhul lahendus ka selle poisi jaoks, kellest kirjutate. Teil on temaga hea kontakt, mis on tema aitamise eeldus. Ilmselt vajab poisi praegune pere spetsialistide abi, et muuta seniseid arusaamu ja käitumisi. Üks argument võib olla ka see, et tuua välja seosed – senini karistamisel tuginevad viisid ei ole andnud tulemusi. Vahel on karistamise õigustuseks see, et korraks laps kuuletub, kuid kõik kordub ikkagi ja järjestu raskemal kujul. Seega pole mõtet jätkata seda, mis ei toimi. Te saate kirjeldada seda, mida teie olete kogenud – te teete midagi teisiti ja poiss käitub viisakalt ja on avatum, posil ei ole vaja enda kaitseks olla solvav, agressiivne. Seda saate kirjeldada, mida olete ise näinud ja kogenud posiga suheledes. Samuti võib olla abi teiste juhtumite näidetest, et olla veenev. Oma kogemust tuleks jagada nii, et see ei kõlaks teistele etteheitena ja süüdistusena. Pigem julgustage neid proovima poisiga lugupidavalt käituma, tema positiivseid külgi avastama ning nägema seosed, kui poisiga teisiti käituda, siis tunneb ta enda turvaliselt ja tema käitumine muutub.
Teie jaoks on aga suur küsimärk selles, et te üksi ei suuda teda aidata ja üldse oma tööd jätkata, et säilitada optimism ja motiveeritus. Te vajate ka ise mõttekaaslasi, toetajaid. Mõelge, kes need võiks olla, keda kaasata. Ma ei arva, et see peaks viima koolis vastandite liitumisele või võitluseni, kellegi peale kaebamisteni, kuid üksi süsteemi vastu on tõesti raske. Kasu võib olla sellest, kui on ette näidata positiivseid juhtumi lahendusi, milleni jõudiste sel viisil, mida te soovite, et kool omaks võtaks. Teil on vaja väga läbimõeldud strateegiat, et süsteemi kõigutada, vahel on vaja abi otsida ka väljastpoolt kooli. Kas on võimalik luua nt juhtumipõhiseid ekspertgruppe (psühholoog, mõnest teisest koolist häid kogemusi uurida, kolleege kaasata, kohalikust omavalitsusest või haridusametist keegi vms), kes tooks muutusi senistes arusaamades. Vaja oleks analüüsida, kuidas on mõni varasem probleem lahendatud positiivselt ja luua seeläbi uusi toimetuleku viise. Vahel ei aita tõesti koolitustel kuuldu, või raamatutest toetu, see jääb kaugeks või teoreetiliseks. Konkreetne kogemus on veenevam ja kasulikum.
Ja lõpuks soovin et teil jätkuks meelekindlust oma tööd teha. Vahel lohutab see teadmine, et olete kindel, et teete väga olulist tööd ja sellest on palju kasu kellelgi ka siis, kui kõik ümbritsevad inimesed (nt koolist) ei mõista seda. See ei vähenda kasutegurit nende laste ja perede jaoks, keda tegelikult aitate. Vastuolud kooliga on teile suureks taksituseks ja seda enam on teie pingutustel suurem väärtus. Samas, kui te ei leia enam motivatsiooni, tundes jõuetust, siis ka see on täiesti mõistetav. Teie ei saa aidata teisi, kui teie enda „tass on tühi“. Püüdke leida üles see, mida teie vajate, et jaksaksite seista selle eest, millesse usute.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
