Tere, laps (3,7) hakkas lasteaias käima sügisel ja koos sellega tekkisid mured. Nimelt, keeldub ta muusikatundides ja joonistamistundides siiani teistega regulaarselt kaasa töötamast kui talle just eraldi tähelepanu ei pöörata ja kasvataja tema kõrval ei ole. Lisaks keeldub ta ise riidesse panemast ja lõunaajal magamast, protestib kõva häälega nuttes ning nüüd on lisandunud ka veel wc-s mitte käimine. Hoiab kasvõi terve päeva häda kinni aga koos teistega ei lähe sel ajal kui vaja. On esinenud ka pükste märgamist.
Kodus olles kuulab kenasti sõna ja laulab, tantsib joonistab, mängib, käib potil ja magab lõunaajal. Lasteaeda minemisega probleeme hommikul tavaliselt ei ole ja õhtul ta ei taha sealt ära tulla, mängib teistega kenasti. Oleme mures, ei saa aru mis lapsega toimub ja mida peaks ette võtma?
Saan Teie kirjast aru, et teie laps käib üldiselt meelsasti lasteaias, mängib teistega kenasti, kuid keeldub osa võtmast ühistegevustest ning ise riidesse panemisest, magamisest ja teistega koos potil käimisest – tegevused, mis talle muidu meeldivad ja millega ta kenasti toime tuleb. Kas need mured on kestnud juba 5 kuud ilma paremate/halvemate perioodideta? Kui on olnud paremaid perioode/päevi, siis tasub mõelda, mis siis lasteaias teistmoodi oli. Täiskasvanu positsioonilt vaadates jääb tõesti mulje nagu laps protestiks ühistegevuste ja teatud reeglite vastu. Lapse poolelt vaadates vaevab teda ilmselt mingi mure, mida ta ei oska teistmoodi väljendada kui protestides antud tegevuste vastu. Küllap on olukord ka kasvatajate jaoks üsna keeruline. Kuna hiljuti on lisandunud ka wc-s mittekäimine, siis tundub, et pingeid on lapse jaoks juurde tulnud.
Mida kasvatajad on proovinud ja millised on nende tähelepanekud? Kuna probleemne käitumine esineb lasteaias, siis on just kasvatajad need, kes esmaselt midagi ette saavad võtta. Keelamine, käskimine, selgitamine, ähvardamine, meelitamine ilmselt suurt tulemust ei anna. Kui laps kõva häälega nuttes protestib, siis ei kuule ta meie selgitusi. Abi on tema pingete vähendamisest aktiivse kuulamise läbi võttes tema jaoks aega ning peegeldades talle tagasi tema tundeid. N: „Sa oled praegu täitsa õnnetu/väga vihane/pettunud, et sind keegi ei aita jne“. Peegeldades nõndamoodi mitmeid kordi kasutades pisut erinevaid sõnu hakkab lapse emotsioon vähenema, tema nutt muutub vaiksemaks või lakkab. Ta tajub, et teda on kuuldud ja mõistetud. Ta võib võib/ei pruugi midagi vastu öelda, mille tähendust siis omakorda saab talle tagasi peegeldada. N: „Ma ei taha magada!“ „Sa ei ole üldse väsinud?“ „Ei“ „Sulle tundub ebaõiglane, et sa pead koos teistega magama minema?“ „Mul ei tule koos teistega uni“ „Sul on raske uinuda“ jne. Selle koha peal on laps juba valmis kuulama ka lühidaid täiskasvanute selgitusi, miks on tähtis, et ta just seda peab tegema, mida vaja. Temaga koos saab siis juba edasi mõelda, mis nüüd edasi saab? Teil on kasvatajatele muidugi üsna raske nende käitumist ette kirjutada, kuid sama meetodit saate ise kodus rakendada, kui võtate lapse ägedad nutuhood kodus jutuks. Lapse emotsioon ei ole küll enam nii kõrge, kuid sama loogika töötab ikkagi. Oluline on aru saada, mis last vaevab. Kui ta ise veel liiga palju ei räägi, siis tuleb teil endal erinevaid variante välja pakkuda ning jälgida lapse reaktsioone. Hüpoteesi, mis mingitki reaktsiooni põhjustab, tasub edasi uurida. Kui kuulamisega kuskile eriti välja ei jõua, proovige lapsega koos lasteaeda mängida. Las tema olla näiteks kasvataja rollis ja teie lapse rollis. Ehk annab selline mäng teile vihjeid, mis last vaevata võib. Igasugused mängulised ideed on siinkohal teretulnud.
Asja tuumani jõudmine võib päris pikalt aega võtta, kuid oluline, et te vähehaavalgi edasi liigute. Äärmiselt oluline on koostöö lasteaiaga. Andke oma hüpoteesidest jooksvalt teada, küsige iga päeva kohta pisiasju. Istuge lausa mitmekesi kokku ja püüdke leida erinevaid variante, mida proovida. Kui lahendust siiski kuskilt ei paista, siis konsulteerige lastepsühholoogiga, kes vajadusel võib tulla ka rühma ning erapooletu pilguga toimuvat jälgida.
