Hakkasin oma last lasteaiaga harjutama 1,5 aastaselt meil on pisikene maa lasteaed kus on maksimum 10 last kohal päevas ja muidugi segarühm. Alguses käisime paari tunni kaupa ja siis juba lõunani ja siis juba ta leppis ka lõunaunega. Eks ikka oli hommikust nuttu ja kohati palju aga mingil hetkel jäi see ära. Poja on nüüd aata ja kümme kuud vana ja nüüd on tal tulnud jonnihood, lasteaeda jääda ei taha seal jonnib, kodus jonnib. Astasel me enam mähkmeid ei kasutanud aga nüüd on sagenenu lasteaias lõunaune ajal pissimine ja ka öösiti mõnikord mida varem ei juhtunud enam. Ise söömisest on ta ka loobunud ja nõuab jonnides et teda söödetakse.
Peale lasteaeda püüan olla temaga võimalikult palju ja koos mängida. meie elus pole mingit muutust olnud, üritan hoida päevaplaani võimalikult stabiilsena. Paari nädala pärast pean tööle minema ja kardan et kui poja jonni ei jäta pean sellest mõttest loobuma.
Kas ehk on põhjus liiga varases lasteaeda panemises? Kas peaksime lasteaiaga vahe sisse jätma?
Te olete väga palju oma pojaga tegelenud, sest oma vanuse kohta tundub väikemees olevat väga hästi arenenud (potti pissimine, ise söömine)! See, et mingil põhjusel on nüüd tekkinud tagasilöök, näitab, et laps kogeb hetkel enda jaoks suurt stressi. Väikelaste puhul on sellisel juhul tavaline, et nad teevad oma arengus ajutiselt sammu tahapoole. Küsimus on selles, et mis seda pinget lapse jaoks põhjustab ja kuidas teda aidata?
Täpset põhjust on väga raske öelda, kuid püüan välja pakkuda erinevaid võimalusi. Üks võimalus on see, et siiani on lapsel olnud väga huvitav, ta on põnevusega kohanenud lasteaiaga, õppinud uusi asju, kuid nüüd on jõudnud kätte väsimus kõigest sellest uuest. Nii väikese jaoks on viis päeva nädalas kollektiivis käia siiski väga väsitav. Teine võimalus on see, et muutudes oma arengus kogu aeg aina iseseisvamaks on teise eluaasta saabumisel kätte jõudnud see hetk, mil laps saab lõplikult aru, et tema ja ema ei ole enam üks ning sellega seoses tekib suurenenud vajadus olla koos emaga. Üldiselt on see laste ealisele arengule tavapärane, et peale 1,5 aasta paiku valitsenud märksa suuremale iseseisvusele järgneb teise eluaasta paiku suurem klammerdumine ema külge. Jäävad kindlasti ka võimalused, et midagi on muutunud lasteaias (õpetaja, õpetajate käitumine, mõni uus laps vms.) või teie laiemas pereringis, kellega laps tihedamalt kokku puutub.
Mida peale hakata? Mis iganes on sellise muutunud käitumise põhjuseks – stressis laps vajab hoolivat ja toetavat vanemat. Laps ei oska ennast veel sõnaliselt adekvaatselt väljendada. Isegi kui ta oskab juba rääkida, ei suuda ta anda õigeid nimesid kõigele sellele tormile, mis toimub tema sees. Tavapärane reaktsioon on protest ja nutt. Täiskasvanu ülesanne on püüda last mõista ja seda mõistmist lapsega jagada. Näiteks kui laps keeldub ise söömast – istuge rahulikult tema kõrvale ja kirjeldage toimuvat: „Sa ei soovi ise süüa, vaid tahad, et mina sind aitaksin?“ Jätke väike mõtlik paus. „Kas sa oled väsinud?“ „Või sa soovid, et ma oleksin sinu juures, kui sa sööd?“ Jälgige lapse reaktsioone, et aru saada, mis teie poolt pakutust talle korda läheb. Andke talle natukene aega ja olge ise hästi rahulik, pakkuge välja erinevaid variante, mis lapsega toimuda võib. Ta saab aru, et te hoolite ja püüate teda mõista ning annab talle võimaluse ümber otsustada ja hoopis ise sööma hakata. Kui laps millelegi ägeda jonniga reageerib, siis peegeldage talle tema tundeid kõigepealt: „Sa said kohe päris kurjaks!“ „Sa oled kurb ja väsinud ja endast väljas“ Mida ägedam laps on, seda rohkem kordi tuleb seda teha, et laps rahuneks. Sealt edasi saab välja pakkuda juba võimalikke põhjuseid ja ka võimalikke lahendusi. Täpsemalt on võimalik sellise toetava, aktiivse kuulamise kohta lugeda Th. Gordoni „Targast lapsevanemast“.
Teie lapse käitumine on üsnagi eakohane ning varajane lasteaeda minek seda küll põhjustanud ei ole. Kui võimalik, siis lubage lapsele mõni päev lasteaiast puhkust ning jälgige teda siis põhjalikumalt. Oluline on ka teie enda suhtumine. Kui te ise olete stressis eelseisva töölemineku ja eelseisva eluga toimetuleku suhtes, siis ka see kandub automaatselt lapsele üle ning põhjustab muutunud käitumist. Kui te ise olete rahulik ja kindel ning usute, et kõik saab korda ja ei kahtle oma valikute õigsuses, siis tuleb ka laps kergemini toime. Palju hoolivust ja usku teile!
