Eelmisel lasteaia aastal tegi lapse areng järsu hüppe üles poole ja kõik justkui sujus. Kuid nüüd on lood teised: laps räägib kehvemini ja on hakanud taaskord pudikeelt kasutama. Kui enne rääkis puhaste sõnadega, siis nüüd on sõnad sageli segased või lausa arusaamatud. Jutt jookseb iseenesest peaaegu kolmeaastase kohta väga ilusti ja areng on isegi mõneti ees omavanustest (teeb loogilisi järeldusi ja suudab ka lihtsamad 3-4tähelised sõnad kokku veerida). Mure on aga just selles, et viimase paari kuu jooksul on tagasilangus tekkinud kõnes. Ta on küll oma rühmas üks nooremaid, kuid septembris tuli rühma vaid 3 uut last, kes on temast nooremad. Ei oska enam kuidagi teda aidata ka, et ta jälle sõnu korralikult ütleks. Paha on endal kuulata ja kui teda korrigeerida, siis saab pahaseks ning hakkab mossitama või vastu "haukuma". Üks, mis tema elus muidugi on muutunud, on see, et ma ei ole 100% tema päralt, vaid pühendan suure osa ajast õppimisele (tegin seda ka osaliselt eelmisel aastal, et teda ettevalmistada). Kui vanaema kodus on, siis olen mina see "paha", kes on lapse käest lasknud ega tegele temaga jne, kuigi ma püüan seda siiski nii palju kui vähegi võimalik. Ei oska enam mingit seisukohta võtta. Kas peaks tõesti siis õppimise teisejärguliseks panema, et lapse kõne tagasi tuleks? Praegu loodan vaid seda, et kuna kevadel muutub koolis lahedamaks, siis ehk aitab see taastada tema oskused ning laseb sealjuures ka uusi arendada. Tahaks ju lapsele parimat, kuid ilmselgelt peab ta veidikene kannatama nende kolme aasta jooksul, mis ma tema kõrvalt koolis ja praktikatel käin. Suvisele välipraktikale saab ta õnneks kenasti kaasa võtta, sest looduses viibimine ei tee ju kellelegi kahju.
Mure on küll segane, kuid ma tõesti ei suuda oma mõtteid kuidagi paremini kirja panna. Ise olen ka segaduses. Mida ma siis valesti teinud olen??
Kui laps läheb arengus n-ö tagasi, nagu te seda kirjeldate, siis esimene mõte, mis minul tuleb: sel lapsel on liiga raske. Lapsed regresseeruvad ikka, kui nende elus on muutuse pinge, millega ei oska toime tulla. Nt väikese venna sündides hakkab nn suur vend, nt 3-aastane, jälle püksi pissima ja „unustab“ lusikaga söömise jmt. Nii et teie pakkumine, et lapse kõne muutus võib olla seotud teie õppimisega, on täiesti kohane. Oma mõju võib olla ka keskkonnal, sellel, et lasteaiarühma tuli nooremaid lapsi, kes ilmselt ka kõne arengult teie lapsest maas. Lapsed ikka matkivad.
Lapse kõne korrigeerimiseks võite konsulteerida ka lasteaia logopeediga. Kui räägite ise piisavalt palju, saates kõnega kõiki tegevusi, mida koos lapsega teete, siis see on lapse kõne tähtis mõjutaja. Ka on oluline rääkida korrektselt, vahel hakkavad emad koos lastega pudikeelt rääkima – see pole vajalik.
Oluline on last kuulata ja mõista ning olla sel ajal, kui te õppetööga seotud ei ole, lapse jaoks sada protsenti kohal. Kvaliteetaeg on kuidagi devalveerunud termin, ometi on see just see, mida lapsed vajavad. Lastele on muidugi tore, kui vanemate füüsilised kehad nende läheduses on, kuid sellest ei piisa. Laps vajab arenguks vanemate emotsionaalset ligidalolekut, sajaprotsendilist kontakti. Kui küll mängite lapsega, kuid samal ajal mõtlete kirjutamata essee peale, siis ei naudi olukorda kumbki teist, ei laps ega te ise.
Tähtsusjärjekord on elus oluline. See on teie valik, kas nimekirja esimeses otsas on laps või õppimine või veel midagi muud. Iga valikuga kaasnevad erinevad mõjud ja tulemused. Need on hea läbi mõelda. Ehk ei ole vaja õppimist teisejärguliseks panna, küll oleks aga vaja leida õppimise kõrval kindlasti aega lapsele. Laps on väike ainult üks kord, ta vajab teie kohalolekut nüüd, praegu.
