Minu laps saab jaanuaris 3 aastaseks. Lasteaias on ta käin juba poolteist aastat. Viimaselajal aga tekib hommikuse ärkamisega probleeme... Kui hommikul oma last äratama lähen, ärkab ta väga tihti torisemisega... "Tahan tekki." "Ära puutu mind!" "Tahan issit" (isa töötab väljas pool Eestit), "Ma ei näe kui tuli põleb." "Ma ei taha seda patja!" jne, jne... Eks ma siis üritan kõike tema soove antud olukorras täita, et jonnimist vähendada. Iga hommikuse rituaali juurde käib telekast multikate vaatamine. Panen tavaliselt juba äratama minnes teleka tibake kõvemaks (et magamis tuppa kuulda oleks multifilmi tegelaste hääli), et ärkamine sujuvam oleks. Kui ta teleka ette saan, siis peab olema tekk ja padi ilusti korralikult, kuna muidu hakkab jälle jorin pihta: "Tekk pole ilusti!" "Padi kukub maha" jne... Üritan teda sööma panna ka igasuguste nippidega... Kõige parem varjant on kui ta ise valida saab, kuid tihti juhtub ka seda et tahab just seda, mis otsa on saanud Ja siis hakkab jälle pihta "Mul on kõht tühi, tahan süüa." "Ma tahan mannaputru!!!" "Ma tahtsin ise korki maha keerata!" ja siis ei võtagi enam antud joogijogurtit, jne... Siis jõuan riidesse panemiseni ning algab jälle peale "Ma tahan ise riidesse panna." "Emme, tule aita - oot ma panen ise" "Emme need püksid ei sobi mulle." "Ma tahtsin ise lukku lahti teha!" ja siis jaurab ja jaurab. Seda siis nii kaua kuni olen suutnud ta kombekasse panna ning toa uksest välja läheme. Lastaaeda jõudes on mul kaasas justkui teine laps.
Kas selline hommikune jonnimine on selles vanuses normaalne ning mida ma tegema peaksin, et hommikud ilusad ja rõõmsad oleks? Olen varunud piisavalt aega, et last saaks rahulikult lasteaeda viia ennem oma tööpäeva, nii et teda kiirustama ei peaks. Olen isegi tellinud lasteaeda söömise, kuna vahest selle jonnimise kõrvalt ei saa ta korralikult süüagi ning muretsen, et ta peab siis olema lõunani tühja kõhuga. Lasteaias hoitakse meie pärast 15 minutit kauem sööki isegi laual, kuna jõuame pidevalt väikse hilinemisega.
Sooviks väga mõnda nõuannet, mis aitaks tõesti alustada meie pere hommikut rõõmsalt.
Kindlasti mängib kirjeldatud olukorra tekkimises suurt rolli lapse vanus – 2,5-3 aastaste puhul on keskne teema eneseteadvuse areng ning sellega käivad kaasas erinevad „mina“ väljendused. Rahvakeeli kutsutakse seda jonniperioodiks. Tegelikult laps katsetab, kes see „mina“ tegelikult on. „Mina“ on maailma naba ja teistega arvestamist tuleb alles õppima hakata. Seega on teie lapse käitumine täiesti eakohane. Kuid kaaluda tasub ka teisi võimalikke põhjuseid sellisele käitumisele.
Tegemist võib osaliselt olla ka „katkise küpsise“ fenomeniga (termin on laenatud Aletha Solteri raamatust „Nutt ja jonnihood“, mis minu arust võiks iga väikelapse vanema jaoks olla soovitav kirjandus). See tähendab, et lapsel on selja taga nii palju stressi, et ta lausa otsib põhjust ägedaks nutmiseks, antud juhul siis pakis pooleks läinud küpsise tõttu. Kuna teie olete hommikuti täiesti lapse päralt, tundlik ja järeleandlik ning hommikul on lapse stressitase õhtuga võrreldes märksa väiksem, siis päris pööraseks asi ei lähe. Kuid teie kirjelduse alusel tundub küll, et laps lausa otsib põhjust jorisemiseks. Äkki on tegemist lasteaiaväsimusega? Viis päeva nädalas on kolmesele väga suur koormus. Kuna ta lasteaeda läheb meelsasti, siis ilmselt ei ole põhjuseks midagi, mis toimub seal. Ehk vajab ta rohkem aega teie seltsis olemiseks? Selgema pildi saate siis, kui püüate oma lapsega seda teemat arutada (soovitavalt mitte hommikul, vaid millalgi, kui mõlemal on aega ja tahtmist). Eesmärgiks on esialgu AINULT last KUULATA. Võite omalt poolt ettevaatlikult võimalikke põhjuseid välja pakkuda – jälgige, kuidas laps reageerib. Kui ta jääb mõtlema, siis püüdke selle teemaga sügavamale minna – ikka nii, et teie kuulate või pakute välja hüpoteese. Ainuüksi sellisest vestlusest võib juba abi olla, sest laps tunneb, et te mõistate teda. Sellest suureneb tema koostöösoov ning ta on valmis kuulama ka seda, mis teile muret teeb.
Oma „mina“ avastamisega käib kaasas ka pidev piiride proovimine. Kui kaugele millegagi minna võib ja mis siis juhtub. Kui piire ette ei tule võivad lapsed teha uskumatuid asju. Ehk on teie hommikutes midagi, mida annaks paremini piiritleda? See võiks toimuda omavahelise vestluse kaudu läbi kokkulepete. Teie annate teada, mis teile vastuvõetamatu on, kuulate aktiivselt, mida laps sellest arvab, millised teemad temal sellega seoses üleval on ning mõtlete koos, mida tuleb muuta, et paremini koos toimida.
Väga oluline ja abistav on see, et olete varunud hommikul rohkesti aega. Kui jauramine väga ägedaks läheb, siis oleks hea korraks peatud ja aeg maha võtta. Kükitada lapse juurde, vaadata talle silma ja peegeldada talle seda, mis temaga toimub N: Sul on praegu päris paha tuju. Sulle meeldiks praegu vist rohkem kodus olla kui kodust ära minna?. Selline peegeldamine aitab lapsel paremini mõista, mis toimub tema sees ning ühtlasi laseb tal „auru välja“. Viie minuti pärast saate ehk juba ilma jauramiseta edasi toimetada.
Head kontakti ja loovaid lähenemisi soovides.
Ja siis hakkab jälle pihta "Mul on kõht tühi, tahan süüa." "Ma tahan mannaputru!!!" "Ma tahtsin ise korki maha keerata!" ja siis ei võtagi enam antud joogijogurtit, jne... Siis jõuan riidesse panemiseni ning algab jälle peale "Ma tahan ise riidesse panna." "Emme, tule aita - oot ma panen ise" "Emme need püksid ei sobi mulle." "Ma tahtsin ise lukku lahti teha!" ja siis jaurab ja jaurab. Seda siis nii kaua kuni olen suutnud ta kombekasse panna ning toa uksest välja läheme. Lastaaeda jõudes on mul kaasas justkui teine laps.