Tere!
Mure puudutab minu 3,5 aastast poega. Poiss on suurima heameelega lasteaias käinud alates 1,5 aasta vanuselt. Nüüd juba teist kuud on minek väga nutune.Ise põhjendab, et nutt tahab kohe tulla ja ta tahab väikseks jääda ja üldse sõime rühma minna. Kodus taolisi asju ei juhtu. Selline suhtumine on just la. suhtes.Väga kurb on oma väikest poissi lasteaeda jätta, kui ta nii suurte pisaratega nutab. Algas selline käitumine peale nädalast haigust,ehk oli kodus nädalaega.Varem minekuga ja la.s olemisega muret pole olnud.
Olete mures, mis poissi kurvastab ja miks ta lasteaeda enam meelsasti ei lähe nagu varem.
Kuigi haigeks jäämine võis poisi teha tundlikumaks ja emotsioonid vallanduvad selgemini, ei pruugi poisi vastumeelsus lasteaiaga ja haige olemine omavahel muul viisil seotud olla. Muidugi on loomulik, et kodus oligi väga hea olla ja seda head olemist tahaks veel, kuid seda saab ka jätkuvalt pakkuda, kui väikemees lastaaiast kodus on, õhtuti, nädalavahetuseti.
Niisiis, on oluline see, mis on lasteaias sellist, mis väikemehele raskusi valmistab, seda enam, et varem on talle seal meeldinud. Poisil võib endalgi põhjus ebaselge olla, kuid tasub ikka julgustada teda rääkima, kuidas ta end seal tunneb, mis talle meeldib, mis ei meeldi. Siinkohal on parim viis aidata kaasa aktiivse kuulamise kaudu (sõnumi ümbersõnastus, tunnete peegeldus), samuti on oluline kuuldu ja lapse tunnete aktsepteerimine.
Veel tasub uurida suhteid teistega, kellega koos mängib, keda sõbraks peab jne. Vestelda tasub ka kasvatajatega, mida nad märganud on, millistes mängudes-tegevustes poisil hästi läheb ja milles vähem aktiivne või eemalehoidev on. Usun, et midagi võib sellest selguda, et mõista, mis poissi kurvastab. Kindlasti ei tasu minna aga liialt ülekuulajavaks ja kahtlustavaks, et peab tingimata midagi halvasti olema. Laps tunnetab sageli ema ärevust ning muutub ka sellest sageli ebakindlaks.
Tähelepanelik tasub aga ikkagi olla ja mõnda aega jälgida poisi käitumist, ka une- ja söömisharjumusi, teisi muutusi, olla temaga piisavalt kodus koos, rääkida koos päeval toimunust.
Veel tasub mõelda selle peale, kas kodus, pereelus on toimunud muutusi, millega kohanemine võib olla lapsele katsumuseks. Vahel on lastel hirm, et tema äraolekul võib midagi juhtuda. Ka sel juhul, kui peres on olnud muutusi, on tähtis, et poiss tunneks vanemate toetust, innustust, mõistmist, kohalolekut, saaks vastuseid oma küsimustele, samuti igapäevaste rutiinide säilitamist nii palju kui võimalik.
Rõõmsamaid aegu poisile ja Teile!
