Olen algaja õpetaja, alles esimesi nädalaid koolis. Püüan aineid võimalikult huvitavalt anda ja üldiselt on õpilased huvitatud, aga ühe klassi õpilased on otsustanud ühiselt mind ignoreerida. Nad ei kuula, mida ma neile räägin, nad ei tööta tunnis kaasa ja nad ei tee koduseid töid. Ma ei oska nendega midagi peale hakata.
On üks hea avaliku esinemise reegel: enne kui tahad, et saal sind kuulaks, kuula kõigepealt saali. Mis see õpetajagi töö muud on, kui pidev avalik esinemine. Nii tulekski kõigepealt oma nn publikut uurida. Mis toimub klassis? Kes on need lapsed? Kui vanad? Millises arengujärgus? Milliste probleemidega? Need on kõik olulised küsimused, ja vastustest oleneb nii mõndagi. Kui klassis on liidrid, kes seda mängu juhivad, peaks ehk kõigepealt püüdma neist aru saada ja nendega dialoogi luua. Kas klassikollektiivis on asjaolusid, mis hoiavad ülal ärevat või vaenulikku õhkkonda, tuleks püüda aru saada, mis need täpsemalt on ja mis ses osas ette võtta saaks. Kui tegu on põhikoolilastega, tuleks arvestada teismeliseea iseärasustega jne.
Ent ükskõik, mis ka klassiga lahti ei oleks - esimene asi on ikka neid kuulata, seejärel püüda luua dialoogi ning tekitada olukordi, et kuulataks teid.
Kõige lihtsam vastus teie küsimusele on, et lapsed lihtsalt panevad teid proovile - ja seda teevad nad ju ikka, eriti uue ja algaja õpetajaga. Sel juhul tuleks väljakutse vastu võtta ja proov läbi teha.
Kui aga probleemile vaadata laiemalt, siis ei maksa unustada oma rolli - teie olete õpetaja, nemad on õpilased. Rollikäitumine on alati seotud rolliootustega. Namad ootavad, et teie käituksite nagu õpetaja. Teie ootate, et nemad käituksid nagu õpilastele kohane. Üks õpetaja tähtsaid ülesandeid tarkuse jagamise kõrval on panna piire. Lapsed ettevad hulle asju, et saada täiskasvanuid reageerima, piire panema panna. Ilma piirideta lapsed tunnevad end nagu õhus olevat, nad ei tea veel täpselt, kuidas maailma asjad käivad - seda teavad täiskasvanud. Seega peaks õpetajaoskuste hulka kuuluma kindlasti ka kehtestamisoskused, et panna piir ennast ja lapsi väärtustaval moel.
Lihtne kehtestava käitumise reegel ütleb, et see on käitumine, kus seistakse enda vajaduse eest sellisel moel, et jäetakse ka teisele poolele võimalus seista oma vajaduse eest. Nii et valjul häälel ja käskivas kõneviisis rääkimine ei ole kehtestav käitumine. Kui ma ütlen endast ja teistest lugupidaval moel, mis mulle ei sobi, mis mõju sel minule on ja millised tunded sellega kaasnevad, ning lasen siis ka teisel poolel oma seisukoha välja öelda - sel juhul on tegu täiesti klassikalise kehtestava sõnumiga.
Teisalt on õpetajagi lihtsalt inimene. Võite ka klassile öelda: teate, mul on üks probleem (see on lihtsalt aus, ja ausus äratab alati sümpaatiat). Ja kui tajute, et nad on valmis teie probleemi kuulama (on tõesti vähe lapsi, kes ei ole), rääkigegi sellest, mil moel te ennast tunnete jaurava klassi ees seistes. Ma usun, et nad võivad teile isegi väga häid nõuandeid anda.
Suhted on ikka peeglis. Kui teie olete soe, rahulik, siiras ja enesekindel, on suur tõenäosus, et näete peagi sama peegeldumas ka klassiruumis istuvatelt õpilastelt.
Perekeskus korraldab ka baasilisi suhtlemisoskusi käsitlevat Õpetajate Kooli. Uurige ka seda varianti - suhtlemisoskused on universaalsed ja igal juhul vajalikud.
