Tere,mure selline,et minu poiss kes nüüd saab peagi kolme aastaseks,pidevalt hammustab lasteaias teisi lapsi. Me oleme poisiga sellel teemal ka rääkinud,karistada saanud,et nii ei tohi teha,teisel lapsel on valus jne. Aga igakord kui ta läheb lasteaeda ,on kasvataja juba ukse peal ja räägib ,et poiss oli jälle hammustanud.Mul on väga piinlik ,teisedki vanemad tulevad mulle rääkima,et nad ei taha ,et nende laps oleks hammustamise objektiks.Ma saan sellest väga hästi aru aga ma enam ei tea mida lapsega ette v6tta,et ta enam ei hammustaks?? Kas minna nii väikese lapsega psühholoogi juurde? Võibolla oskate mind aidata.Tänud kui vastaksite!
Psühholoogi juurde minekul on kindlasti eeliseid kirja teel vastamisele. Igal käitumisel nii ka hammustamisel on oma tähendus ja seletus. Põgusa kirjelduse alusel võib teha vaid oletusi ja arutleda üldiselt. On ju oluline mõista, mis olukorrad poisile raskusi valmistavad, mis kutsub temas esile vajaduse enda eest seista, oma vajadusi väljendada. Enamasi on kolme-aastasel (aga ka suurematel) lapsel üsna keeruline, eriti just emotsionaalselt pingestavates olukordades, end verbaalselt väljendada ja siis lähevad käiku teised võimalused, nt löömine, pikali viskamine, nutmine, asjade loopimine, hammustamine jne. Kirjeldatud käitumised viitavad aga halvale enesetundele, rahulolematusele, nt pettumusele, hirmule jne.
Poja käitumise põhjustes selgusele jõudmine ei pruugi kiirelt tulla, kuid tasub läbi mõelda, mida saaks teha, et poisil oleks piisavalt palju meeldivaid emotsioone, stabiilsust elukorralduses (kohanemisraskused?) ja turvatunnet ning seda nii kodus kui lasteaias. Muretseva ja hooliva emana, saate talle pakkuda peamiselt koosolemisi, meeldivaid ühistegevusi, füüsilist ja emotsionaalset turvatunnet, lapsed vajavad oma vanematelt hellust ja tunnustust. Julgustage poega ka rääkima, kuidas ta end tunneb, mis lasteaias meeldib ja mis muret teeb. Mõelge koos, mida ta võiks veel proovida teha, kui lasteaias on vaja enda eest seista (s.t. kui tuleb tahtmine kedagi hammustada). Seega aktsepteerige tema tundeid (pahameelt, viha jne) ja julgustage neid sõnaliselt väljendama, siis ei pea ta käiku laskma agressiivseid võtteid. Arutlege ka koos kasvatajaga, mida võiksid lapsed teha, kui neil tekivad omavahelised arusaamatused. Karistamisega annavad täiskasvanud küll teada, et laps käitub sobimatult, kuid ei kujunda teist käitumist selle asemel ja nii võib laps jääda oma murega üksi ja maailm näib üha enam ebaturvaline ja hirmutav. Kui poiss tunneb end mõistetuna ja tema ümber inimesed pakuvad talle rõõmu ja kindlustunnet, siis ei pea ta end enam hammustamisega kaitsma.
