Minu poiss läks sellel sügisel 1-sse klassi ja terve suvi ta rääkis kuidas ta ei taha kooli minna kui keegi tema käest küsis miks sa ei taha siis ta ütles, et ma ei taha sellel teemal üldse rääkidagi. Ometi käis ta 2 aastat eelkoolis just selle pärast, et koolieluga ja teiste lastega kohaneda kuna ta oli küllat arg suhtleja. Nüüd kui hakkab lähenema teise veerandi lõpp on asi hoopis hulluks läinud, ta ei jää õhtul magama ja ütleb, et üks poiss lööb teda pidevalt selle pärast ei taha minna aga ma hästi ei usu kuna muidu väljaspool kooli saavad nad hästi läbi ta lihtsalt poeb selle taha ja arvab,et siis ma teda kooli ei saada. Ja mis kõige hullema üks päev ta lvihastas kuna kontrollisin tema matemaatika töövihikut ja leidsin paar viga. Palusin need parandada ja siis ta vihastas ja ütles, et teen seda meelega kuna tahan, et tal oleks rohkem tööd ja miks ma ta üldse siia ilma sünnitasin kui tema oli tita siis ei võinud ta eales arvata,et see kool nii nõme koht on ja nüüd ongi nii, et muud ei kuulegi tema suust kuidas ta kooli vihkab ja miks see üldse loodud on ja iga väiksegi asja peale on ka pisarad kohe tulemas.
Laps (nagu me isegi) ei tee midagi niisama, lapse reaktsioon on alati seotud mingi põhjuse, vajadusega. Püüdke tõlkida mida tähendab teie lapse ei taha? Tundmata teie last ja olukorra detaile, püüan pakkuda võimalikke tähendusi: minu arvamus pole nagunii tähtis, kardan riielda saada, te ei saa nagunii aru, ma ei oska teile oma tundeid seletada jmt. Lapsed ütlevad tihti ei tea või ei taha siis, kui nad ei julge oma arvamust välja öelda.
Tihti on vanemal oma last kergem mõista, pannes iseend lapse olukorda. Täiskasvanuna jätate oma arvamuse välja ütlemata, kui on karta, et selle eest vastu näppe saab. Kõik me tahame olla mõistetud ja armastatud. Mittemõistmise ja mittearmastamise hirmus oleme tihti valmis iseend hülgama.
Sama teeb laps. Kui tal on kogemus, et tema arvamused, vajadused, mõtted-tunded pole tähtsad, et nende avalikuks tegemise eest saab riielda, või et need loetakse enamasti tühisteks, harjub ta end uue negatiivse kogemuse eest kaitsma sel moel, et ei väljenda oma soove ja arvamusi või teeb seda väga ettevaatlikult.
Kui laps ei taha kooli minna, võib sellel olla palju erinevaid põhjusi. Väga tihti on need erinevad põhjused omavahel keerukalt ja varjatut seotud. Igale lapsele on äärmiselt oluline, kuidas ta tunneb end suhetes isa-emaga. Ma kaldun arvama, et võtmekoht teie kirjas on lapse küsimus teile, et miks te ta üldse siia ilma sünnitasite. Nn seletamatud pisarad ja soovimatus kooli minna võivad olla seotud mitte kooli, vaid hoopis koduste suhetega.
Millised on teie suhted lapsega? Kui kindel on laps selles, et te teda usaldate, armastate, mõistate, toetate? Vanemad oma elu- ja tööprobleemide sees sipeldes ei pruugi tihti märgatagi, et lapse vajadused (eelkõige emotsionaalsed vajadused) on fookusest välja jäänud.
Hea viis lapsega taas kontakti luua, tema eneseusku tõsta ja temast paremini aru saada on kuulamine. Kuulamise all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Tõelise kuulamise eeldused on ka piisav ajavaru ja siiras soov teisest aru saada. Kuulamise juurde ei kuulu lohutamine, nõuandmine, loeng hea lapse käitumisest jms. Tõeline kuulamine tähendab eelkõige mõistmise ülesnäitamist isegi kui te lapse arvamusi ja mõtteid ei aktsepteeri, saate te näidata, et olete temast aru saanud. Nii kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja saate koos arutleda seeüle, kuidas keerukatest olukordadest välja tulla nii, et nii laps kui ka teie vanemana saaksite enam rahul olla.
Soovin teile kannatlikkust ja tähelepanelikkust oma lapse kuulamisel.
