Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kool ja lasteaed :: Distsipliin ja VVS

Nipitiri
Külaline
Postitatud 15.09.2009 kell 10:37
Tere!
Alustasin alles tööd lasteaias, suhtlen lastega avatult, soojalt ja sõbralikult, aktsepteerin laste arvamusi ja püüan olukordi vaadata/hinnata lapse silmade läbi.
Olen nii kasvatanud ka oma lapsi, kellest vanimad on juba täiskasvanueas ja noorim veel ise lasteaiaealine (laps ei ole minuga samas lasteaias ega rühmas)
Mõistagi on oma lapsi olnud nii kerge kasvatada, kui rühmas on aga lapsi 15-20, siis tekib raskusi.
Lapsed tabavad ära, et õpetaja ei ole nn. kuri ja ei kuula vahel sõna.
Samas püüan järgida VVS põhimõtteid, kuidas küll ühildada lapsekesksus, vägivallatu suhtlemine ja distsipliin?
Rühmas on ka paar raske karakteriga last.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 16.09.2009 kell 13:22

Tore lugeda lastekesksest hoolivast ja aktsepteerivat mõtteviisist. Lugupidamistvääriv on ka suhtumine, et olles ise mitme lapse ema, ei pea Te end kõiketeadjaks ja valmis igaks olukorras „õigesti” käituma. Õigupoolest on see küsimus, kuidas saavutada piirid ja kord ning jääda siiski soojaks ja sõbralikuks, üks olulisemaid lastega seonduvas, nii vanematena kui ka pedagoogikas.
Austan vägivallatu suhtlemise põhimõtteid ja usun, et need ei ole vastuolus nõudlikkusega, piiride seadmisega, need ei ole kahe kasvatusviisi vastandid. Tasud, karistused (piits ja präänik), hirmul ja võimul tuginevad võtted ei soosi lapses empaatia, vastutustunde ja loovuse arendamist.
Kuidas kutsuda lapsi korrale, ohjata soovimatuid käitumisi ilma neid hirmutamata, alandamata?
Põhjalikumalt saate lugeda sellisest kasvatusmeetodist Th.Gordoni raamatust „Tark Lapsevanem” või „Õpetajate Kool”.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et
1) rääkida tuleb lapsele käitumisest ilma teda ennast halvustamata, hinnanguvabalt. Näit. kui mänguasjad on põrandal laiali…..
2) konkreetne mõju teile, nt ma pean kogu aeg jälgima, et keegi haiget ei saaks ja asjad katki ei läheks
3) teie tunne – see teeb mulle muret ja on väsitav, kurnav vms.
See on vaid üks põgus näide, kuid annab siiski ettekujutuse kehtestava mina-sõnumi olemusest. Selle eeldus on, et olete teadlik, mis Teid õigupoolest lapse käitumise juures häirib, miks on oluline käitumist muuta. Vahel on kohane lihtsalt väljendada , et te ei pea mõnd asja õigeks, teil oli kokkulepe või suur müra häirib, kuna olete Teie väsinud jne. Peamine, et olete oma väljendustes siiras ja loomulik.
Isegi kui alati pole vajadust või mahti nii pikalt oma häiritust sõnastada, siis võib ka piirduda kolmeosalise sõnumi asemel lühemaga. Peamine on see, et vältida hinnangut lapsele, nt oled paha, lohakas, sõnakuulmatu jne. ning anda võimalus lapsele ise olukord lahendada.
Kui üritate kedagi korrale kutsuda, siis tuleb valmis tuleb olla ka lapse trotsi, pettumuse ja pahameele ilmingutega (nt tunneb ebaõiglust, keegi tegi mida te ei näinud, kardab midagi, ei oska või tea mõnd asja jne.) ning keskenduda siis lapse aktiivsele kuulamisele ning koos jõuda selleni, mida laps vajab.
Eriti oluline on jõuda nn raske karakteriga lasteni (keskenduda suure tähelepanuga nende aktiivse kuulamisele ja anda rohkem positiivset tagasisidet) Nad kindlasti vajavad kõige enam soojust ja mõistmist ning innustamist teisiti käituma. Sageli on nii, et nad pole lihtsalt saanud piisavat tõhusat tagasisdet ja emotsionaalset turvalist kohtlemist ning vajavad seda ometi väga.
Korduvate probleemolukordade korral on mõistlik sõlmida kokkuleppeid, samuti tuleb aeg-ajalt meenutada mõnd üldkehtivat reeglit (nt päevakava, kus asjad käivad, mis järjekorras midagi tehakse jne.).
Lõpetuseks veel vana hea tuntud tõde – kõik, mis meeldib, teeb rõõmu laste käitumises anda samuti teada, see on positiivne tagasiside ja tunnustus, mis motiveerib neid ju kõige enam.
Head lugemist ja proovimist ning jätkuvat hoolimist ja rõõmu oma tööst.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!