Lugu järgmine: Minu tütar on 2,5 aastane.
Kui laps sai kahe aastaseks pidin olukorra sunnil naasma lapsepuhkuselt oma tööpostile. Minu vanavanemad ja vanemad on olnud nii tragid ja tublid last hoidma kõik see pool aastat.
Nüüd aga, kui käes on aeg lasteaias käija olen täiesti stressis ja kurnatud emotsioonidest, mis mõjuvad ka vägagi tõenäoliselt tütrele.
Laps hakkas lasteaias käima nädal aega tagasi. Jääb ilusti hommikul sinna- küll väikse nutuga, aga hetke pärast on rahunenud ja ajab iseenda toimetusi ja asju- mängib .
Iga kord, kui lasteaiast väljun ja autosse istun lahistan aga kurbusest nuttu, sest tean , et tegelikult on ta nii tilluke ....ta tahaks ju koguaeg emmepai, emme kallistusi, emme sõnu, häält , õpetusi ja hellust. ..........mul on lihtsalt endas südames nii kurb ja hinges nii valus , et pean ta päevaks ajaks jätma kellegi teise juurde- kellegi teise, kasvataja, kes tegelikult tundub minule sümpaatne ja hea inimene, usaldan teda täielikult, kuid kardan südames, et lapsel on seal halb ilma emmeta......kardan, et ta on kurb ja igatseb mind.......kui vaid saaksin oma tundeid sõnadesse panna.
Olen üsna noor ja ei tea kuidas oma tunnetega hakkama saada.....ei tea kuidas edasi käituda , et tütrekesel pisikesel oleks hea, ei tea kuidas ise sellest üle saada....See teeb lihtsalt nii haiget.......
Teie kirjast näen, et olete väga hell ja hoolitsev ema oma lapsele. Olles last oma südame all kandnud, elanud ja hinganud tema rütmis, olnud kõige olulisem inimene tema jaoks, on ühel hetkel raske teda endast lahutada.
Tekib isegi omamoodi süütunne - kuidas ma lükkan lapse endast eemale? Ta vajab mind!
Eks mõistus ütleb, et lapsel on lasteaias ka tore, saab suhelda ja mängida, leiab sõpru. Samuti on vanemal vaja tööl käia ning varem või hiljem peab laps tegema iseseisvaid samme ilma ema ja isata. Sellele kõigele räägib risti vastu südame hääl - ta on veel pisike, ma tahan temaga olla jne.
Sellistel puhkudel kasutatakse väljendit "lapsest lahti laskma". See tähendab, et peame laskma lastel endast eemalduda ja lubama neil neile sobivas keskkonnas ise toime tulla. Osa vanemate jaoks pole see raske, kuid teiste jaoks võib tegu olla tõsise probleemiga.
Kirjast saan aru, et lahusolek iseenesest probleemiks pole - laps on juba pool aastat olnud sugulaste hoida ning sel ajal vist muresid polnud. Tõepoolest usaldame oma pereliikmeid rohkem. Samuti toimub hoidmine kodusemas keskkonnas.
Püüdke rahulikul hetkel mõelda, mis täpselt lasteaia juures muretsema paneb. Selleks ei sobi hommik, mil emotsioonid üle pea löövad ja pisarad voolavad. Ütlete, et kasvataja näib väga sümpaatne ja usaldusväärne. Kuidas on aga teiste lastega või teiste lapsevanematega? Kuidas lasteaia mängukeskkonna vms? Kas olete lapse juures märganud midagi, mis viitab, et talle ei sobi lasteaias käimine, et see teeb ta õnnetuks?
Kui leiate oma tunnetele põhjused, on ka lihtsam nendega tegeleda.
Ehk on veel abiks, kui keskendute lahusolemise valu asemel sellele, mida toredat saate ette võtta koosoldud ajal.
Kas võib veel olla, et Teie nõudmised "heale emale" on väga kõrged? Kindlasti pole selles midagi halba, sest armastusest lapse vastu soovimegi talle vaid parimat. Vahel tekitame aga iseenda jaoks kõrged ootused ning pettume või tunneme süütunnet, kui tegelikkus ei vasta ideaalidele. Näiteks siin kontekstis - last saades mõeldakse, et ollakse lapsega võimalikult kaua kodus, näiteks 3-4 aastat, ning on veendumus, et lasteaed ei ole pisemate jaoks. Võib-olla pole seda lasteaeda üldse vaja. Kui aga elu mängib kätte olukorra, kus ideaalile vaatamata peab lapse lasteaeda saatma, siis on pettumus ja isegi läbikukkumistunne.
Loodan, et saite pisut mõtteid. Täiendage või arutlege julgelt.
Loomulikult - kui lapsest nö lahti laskmine on ka aja möödudes raske, võiks minna spetsialisti vastuvõtule. Oluline on ju tagasi saada hingerahu ja rõõm, sest rahulolevast emmest on rohkem rõõmu ka lapsel.
.