Mul on kaks poega 3a. ja 9a. Mure on 9a. poisiga kes on väga arg. Juba lasteaias ta ei tahtnud käia ja lasteaiaga kohanemisega läks meil kolm aastat. Praegu käib ta 2. klassis ja õpib hästi aga üheski trennis ega huvialaringis ta ei käi kuna kardab võõraid lapsi ja täiskasvanuid. Ta käib läbi ainult nendega kellega juba pikka aega tuttav olnud. Esimesse klassi minek oli meil ka läbi valu ja pisarate kuna ütles, et kardab, kuigi oli käinud selles samas koolis eelkoolis.Teises klassis hakkasid neil ujumistunnid ja me enne seda käisime pool aastat iga nädal korra koos Auras ujumas aga kui ujumistunnuid kätte jõudsid tekkis tal nii suur hirm, et ta ei olnud nõus minema ja mul ei jäänudki muud üle kui võtta arsti käest tõend vabastuseks. Ühesõnaga tahak ta koguaeg olla kodus ja käia väljas ainult koos ema ja isaga. Kui keegi tuleb uksetaha, et teda õue mängima kutsuda siis ta tavaliselt ei lähegi uksele vastu või ütleb, et ta ei tule välja. Teine probleem on veel selles, et tal on 3,5 aastasest peale peavalud. Oleme mitmeid kordi käinud neuroloogi juures ja diagnoosiks on pandud pingepeavalud. Tehtud on ka kompuuteruuring ja see oli korras. Korra oleme käinud ka psüholoogi juures aga see lõppes meil kehvasti kuna lahkusime sealt nutuga, sest psühholoog tahtis minuga omaette rääkida ja palus poisil teise tupa minna, millega ta ei olnud nõus ja psühholoog käis talle nii kaua peale kuna poiss hakkas nutma ja sellega see asi lõppes. Peavalu on tal vähemalt korra nädalas vahest ka tihedamalt.
Ühesõnaga on tema jaoks iga uus asi hirmutav ja iga pisiasi suur mure. Mida teha, et ta oleks julgem. Ma kardan ise, et kui nii asi edasi läheb ei julge ta varsti enam üldse kooli minna ega ka mujale.
Meie lapsed on erinevad nagu me isegi. Tihti on meil vanematena oma ettekujutus sellest, millised meie lapsed olema peaksid ja kui nad sellised ei ole, siis oleme pettunud. Nii lapsele kui ka vanemale on üldiselt kõige sobilikum olukord, mil igaühel on õigus endaks jääda. Kindlasti te arvestate enda omapärade ja eelistustega. Sama moel tuleb ka lapsel lasta olla see, kes ta on, samal ajal mõistagi teda mõistlikul määral toetades. Nii piiride panek kui ka julgustamine kuuluvad toetamise sisse.
Kui laps kogeb oma vanemate toetust ja tähelepanu, tekitab see temas tunde, et ta on tähtis. Just siit saab alguse inimlapse väärikus. Kui sellele ei ole alust pandud, siis kasvab lapsest täiskasvanu, kes kunagi ei julge oma soove öelda ja laseb teistel otsustada. Teiegi kirjutate, et laps ütleb, et ei taha kuskile minna, on arg, kardab võõraid jms.
Laps (nagu me isegi) ei tee midagi niisama, lapse reaktsioon on alati seotud mingi põhjuse, vajadusega. Püüdke tõlkida mida tähendab teie lapse kartlikkus, mida tähendab ei taha ja ei julge? Tundmata teie last ja olukorra detaile, püüan siiski pakkuda võimalikke tähendusi: minu arvamus pole nagunii tähtis, äkki nad ütlevad mulle midagi halba, kardan riielda saada, nad ei saa nagunii aru, äkki nad peavad mind imelikuks, ma ei oska ju neile ju oma tundeid seletada, võib-olla nad ei armasta mind, kui ma ei oska, naeravad nad mu välja jmt. Lapsed ütlevad tihti ei tea või ei taha, kui nad ei julge.
Peavalud on sellistel puhkudel tavalised: kui kõik see väga oluline, mis mõtetes keerleb, aina välja ütlemata jääb, siis keha reageerib tihti nii. Füüsilised sümptomid on tihti väga selged psüühilise olukorra väljendajad. Läbi huumoriprisma: kui pea valutab, võib öelda, et ju on siis elugi paras peavalu!
Tihti on vanemal oma last kergem mõista, pannes iseend lapse olukorda. Täiskasvanugi jätab oma arvamuse välja ütlemata, kui on karta, et ta selle eest n-ö vastu näppe saab. Kõik me tahame olla mõistetud ja armastatud. Mittemõistmise ja mittearmastamise hirmus oleme tihti valmis iseend hülgama. Sama teeb laps. Kui tal on kogemus, et tema arvamused, vajadused, kogemused, mõtted-tunded pole tähtsad, et nende avalikuks tegemise eest saab riielda, ja et need loetakse enamasti tühisteks, harjub ta end uue negatiivse kogemuse kaitsmise eesmärgil aina tagasi hoidma.
Kõige üldisemalt on inimlapse arengul kaks olulist mõjutajat: geenid ja kasvukeskkond. Geene me mõjutada ei saa, küll aga kasvukeskkonda, vaimset ja füüsilist ümbrust. Laps õpib käituma-reageerima vastavalt sellele, kuidas tema lähiümbruses käitutakse-reageeritakse. Analüüsige ka iseenda käitumist julgusearguse skaalal, väljaütlemisevaikimise skaalal. Laps õpib matkides. Kui ka teil endal on ses osas arenguruumi, kasutage võimalust ja õppige julgust ja enda eest seismist koos lapsega.
Kirjutate, et olete lapsega rääkinud ja vastuseid püüdnud saada küsimuste abil. Hea viis nii lapse eneseväärikuse tõstmiseks kui ka teil temast arusaamiseks on kuulamine. Kuulamise all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Kuulamise juurde ei kuulu lohutamine, nõuandmine, loeng vaprast ja julgest käitumisest jms. Tõeline kuulamine tähendab mõistmist isegi kui te lapse arvamusi ja mõtteid ei aktsepteeri, saate te näidata, et olete temast aru saanud. Nii kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja saate koos arutleda seeüle, kuidas keerukatest ja hirmutavatest olukordadest välja tulla nii, et nii laps kui ka teie saaksite rahul olla.
