meil on peres 3 poega: 5,5; 3,5 ja 1 aastane. mure on keskmise poja pärast. sel sügisel hakkas lasteaias käima, algul oli kõik nagu ikka lasteaeda minekul, väikesed vastulöögid jne. oleme asja võtnud rahulikult, ei põe kui ta liikumis ja laulmistunnis kaasa ei tee või kõik käelised tegevused teda ei köida. kuid nüüd, peale nädalast haigust on tekkinud uus vastulöök, või kuidas seda nimetada. nimelt ei räägi ta oma kasvatajatega. ei hakka pikemalt seletama, aga kasvatajad on tal tõesti igati tublid ja toetavad. tunneme, et lapsel on nagu mingi alaväärsuskompeks vms. oleme mõelnud, et ehk tal on kahepoolne surve meie teiste laste poolt :ühelt poolt suur venna, kel läheb lasteaias hästi, tal on palju sõpru, teeb aktiivselt tundides kaasa, oskab juba lugeda jne. teiselt poolt on väike venna, kes midagi ei oska (kõnealuse lapse silmis), ometi saab muudkui kiita ja rohkelt emme ja issi tähelepanu. küsimus siis selline, et kuidas tõsta lapse arvamust endast. oleme olnud ka kodus igati toetavad, kiidame igat tema õnnestumist ja ilusat tegu. oleme ka kasvatajatega arutanud asja kuid ei oska nagu midagi uut välja mõelda. umbes aasta tagasi oli tal selline komme, et hommikuti häbenes oma issit, õhtuks soojenes üles ja mängis koos issiga ja öösel, kui juua tahtis, kutsus ka issit, aga hommikul jälle häbenes. sellest saime möödunud suvel üle, kui pere palju koos oli, kuid väikest silmade peitmist ja naeratuse alla surumist on siiani. muidu, kui lapsel on hea tuju, on ta nii ülevoolav ja naerusuine, kuid millest need sellised kapseldumised võiksid tingitud olla? kas oleks abi kodulooma võtmisest. ta jumaldab kasse, toas on tal umbes 50 kassipilti, lisaks kassi kujud ja mängukassid, alati on keegi neist tal kaisus ja unistab kassi saamisest, oleme seda siiani edasi lükanud, kuna peres oli väike tita, nüüd oleksime selleks valmis, kui see võiks teda aidata.
ps. meil ei ole peres mingeid muudatusi olnud, abikaasaga on läbisaamine ideaalne, lapsed ka omavahel ei kakle, väikesed kiusamised on, kuid mitte midagi hullu
loodan, et suutsin piisavalt olukorda kirjeldada ja jääme ootama mõnda edasiviivat ideed
Saan aru, et poja tagasihoidlik käitumine, häbenemine/võõristamine on viinud teid mõttele, et tal võiks olla alaväärsuskompleks või midagi sarnast. Lugedes tekkisid minul mõtted, et ühelt poolt on nädalane paus lasteaiast esimesel aastal tihtipeale piisavalt pikk ajavahemik selleks, et laps hakkab lasteaias käimisega nö uuesti harjuma. See võib eriti ilmneda lapse puhul, kes ka muidu ei ole väga suhtlemisaldis ja kaldub rohkem hoidma omaette. On ka võimalik, et teie poja jaoks on lasteaeda minek praegu midagi sellist, mille jaoks ta ei ole valmis. Nii nagu lapsed arenevad füüsiliselt eri tempos, on erinev ka nende sotsiaalne areng ja teistega koos või teiste ees tegutsemine võib lapse jaoks olla raske.
Teie kirjast saan aru, et lapse kapseldumine-omaette hoidmine ilmneb lasteaias (mõnede tegevuste puhul) ning suhetes isaga. Mõningate tegevuste vältimine võib tõesti olla seotud sellega, et laps tunneb ennast mingis mõttes halvemana. Kirjeldatud suhted vanemaga on mõnikord ilmnenud juhul, kus lapsevanema ja lapse omavahel olemise aega on jäänud lapse vajaduste jaoks liiga väheseks (isa ja poeg kahekesi omavahel). Lapses toimuva mõistmiseks võib abi olla sellest kui sellel raskel hetkel teda aktiivselt kuulata, nt kui silmi isa eest peidab, siis öelda, et sa häbened isa ees. Niimoodi käitumist peegeldades on võimalik jõuda selle mõtte või tundeni, mis lapsel on.
Kuid millised on tema suhted-aktiivsus seoses teie enda ja tema vendadega? Millised on tema huvid lisaks kassidele? Mis on see, mis teda aktiivseks muudab? See on oluline info, mis võib aidata poja probleeme paremini mõista ning vajadusel tema arenemist ka soodustada. Sellistel puhkudel nagu teie olete kirjutanud, võite kõige tõhusamat abi saada sellest kui kohtute lastepsühholoogi või psühhiaatriga, kes näeb ja saab otse suhelda teie lapsega ning nii teie küsimustele kõige paremini vastata.
